Sisukord
Muutunud arusaamad eesti keele teise keelena õpetuses võrreldes varasema õppekavaga
Lõiming eesti keele teise keelena tunnis
Pädevused
Hindamine
Õppetöö korraldus
Teemavaldkonnad keeleõppes
1. MINA JA TEISED
2. KODU JA LÄHIÜMBRUS
3. IGAPÄEVAELU
4. KOOL JA ÕPPIMINE
5. ÕPPIMINE JA TÖÖ
6. EESTI – KODUKOHT JA RIIK
7. RIIGID JA MAAILM
8. VABA AEG
9. TEABEKESKKOND, VÄÄRTUSED JA PÄDEVUSED
Õppesisu eesmärgid ja põhimõtted
Meetodid
Õppevormid
Töö tekstiga
Suuline keelekasutus
Kirjutamine, tekstiloome ja tekstitöö
Tekstiloome põhioskused
Muutunud arusaamad eesti keele teise keelena õpetuses võrreldes varasema õppekavaga
See materjal on koostatud õppekava järgi ning on aluseks minu aine- ja tunnikavadele. Selle alusel hakkan looma uusi lugemistekste ja koostama ülesandeid ning teste. Ma ei otsi kunagi juhuslikku materjali kusagilt internetiavarusest, vaid kujundan kogu koolitöö riikliku õppekava järgi. Kuna viimastel aastatel on õpetaja võrdlemisi autonoomne ning otsustab, milliseid õppematerjale ta klassiruumi viib, siis minu jaoks on oluline joondumine õppekava järgi. Võin öelda, et viimaste aastate uuendatud õppekavad aitavad õpetajat valikute tegemisel suurepäraselt ning nende aluseks võtmine annab kindlustunde, et minu õpilased omandavad selle, mida oodatakse neilt igas vanuseastmes.
Uus eesti keele teise keelena õppekäsitlus lähtub suhtluspõhisest ja õppijakesksest keelekäsitlusest, mille keskmes on keele kasutamine tähenduslikes sotsiaalsetes ja kultuurilistes olukordades. Kui varasemas õppekavas oli rõhk eeskätt keelesüsteemi omandamisel ning keeleoskuse jaotamisel eraldi osaoskusteks (kuulamine, lugemine, kirjutamine, rääkimine), siis nüüd käsitletakse keelt eelkõige toimiva suhtlusvahendina, mis toetab õppija toimetulekut igapäeva-, haridus- ja tööelus.
Keeleõpe ei piirdu enam grammatika ja sõnavara õppimisega, vaid on tegevuspõhine, eluline ja temaatiliselt lõimitud. Õppija arendab keeleoskust keelt kasutades, lahendades reaalseid suhtlusülesandeid ning tegutseb autentsetes keelekasutusolukordades. Suhtlust mõistetakse koostöise tähendusloomena, kus olulisel kohal on vahendamine, eri keele- ja kultuuritaustade arvestamine ning keele paindlik kasutamine erinevates olukordades.
Olulise muutusena rõhutatakse mitmekeelsust ja -kultuurilisust. Õppija emakeelt ja päritolukultuuri ei käsitleta takistusena, vaid väärtusliku ressursina, mis toetab keele õppimist ja kultuuridevahelise pädevuse kujunemist. Keeleõpe on selgelt seotud ühiskonnas toimuva, kultuuri, tööelu ja igapäevaste praktikatega ning ei toimu enam eraldiseisva õppeainena.
Kasvanud on ka õppija autonoomia ja vastutus oma õppimise eest. Õppija on aktiivne osaline, kes seab eesmärke, reflekteerib oma arengut ning kasutab teadlikult keeleõppevõtteid ja -vahendeid. Õpetaja roll on muutunud suunavaks ja toetavaks: õpetaja loob tingimused keele kasutamiseks, kavandab tähenduslikke õpitegevusi ning toetab õppijat tema individuaalsel õpiteel.
Uuenduslik on hindamiskäsitlus, mis on eeskätt kujundav ja pädevuspõhine. Hindamine ei keskendu üksnes teadmiste mõõtmisele, vaid toetab õppija arengut ja keele praktilise kasutusoskuse kujunemist. Tagasiside on pidev, eesmärgistatud ja suunatud edasisele õppimisele.
Õppetöös kasutatakse senisest enam autentseid ja nüüdisaegseid õppematerjale, aktiivõppemeetodeid ning keelekeskkonna võimalusi (eestikeelne meedia, suhtlus väljaspool klassiruumi, kultuuri- ja ühiskondlikud sündmused, külalised). Keeleõpe on temaatiliselt koondatud viide laia ja korduvasse valdkonda (inimene ja ühiskond; Eesti ja maailm; kultuur ja looming; keskkond; haridus ja töö), mida käsitletakse lõimitult ja vastavalt õppija keeleoskuse arengule.
Oluline rõhuasetus on ka ainete vahelisel lõimingul ja õpetajate koostööl. Eesti keele teise keelena õpetaja teeb teadlikku koostööd teiste aine- ja kutseõpetajatega, et pakkuda keelelist tuge, süvendada arusaama eri valdkondadest ning kujundada õppijates terviklik maailmapilt. Õppetöös kasutatakse eesti keelt järjepidevalt peamise suhtluskeelena, mis toetab keelekasutuse kindlust ja loomulikkust.
Täiendava olulise muudatusena erineb uus moodul ka varasemast osaoskuste põhisest jaotusest. Mooduli koostamisel on aluseks võetud keeleõppe raamdokumendi sõsarväljaande kaasaegne keelekasutuspõhine jaotus, kus keskseteks tegevusvaldkondadeks on vastuvõtt, tekstiloome, suhtlus ja vahendamine. See lähenemine rõhutab keeleoskust kui terviklikku toimimist keelekeskkonnas, mitte eraldiseisvate oskuste summat.
Kokkuvõttes peegeldab uus õppekava selget paradigma nihet: keel ei ole enam pelgalt õppeaine, vaid vahend mõtlemiseks, suhtlemiseks ja ühiskonnas osalemiseks. Uus käsitlus loob tervikliku, elulise ja õppijat toetava raamistiku tõhusa eesti keele teise keelena õpetuse jaoks.
Lõiming eesti keele teise keelena tunnis
Eesti keele teise keelena õpetus toetab õppija toimetulekut erinevates õpi- ja elusituatsioonides. Lõiming tähendab, et keeleõpe on tihedalt seotud teiste ainevaldkondade, igapäevaelu ja üldpädevuste arenguga ning keel toimib õppesisu mõistmise, teadmiste vahendamise ja eneseväljenduse tööriistana. Õpetaja kavandab keeleülesanded nii, et õppija kasutab eesti keelt tähenduslikes olukordades: mõistab käsitletavat teemat, väljendab oma mõtteid ning seostab õpitut päriseluga. Seeläbi kujuneb keelekasutus eesmärgipäraseks, funktsionaalseks ja järjepidevaks.
Lõiming tähendab seda, et iga keeleülesanne toetab samaaegselt ka mõne teise aine, eluvaldkonna või pädevuse arengut. Keelt õpetatakse vahendina, mille abil õppija mõistab sisu, väljendab mõtteid ja loob seoseid päriseluga.
Igas tunnis selgitatakse enne teksti või ülesannet võtmesõnavara (5–15 sõna). Õppijale antakse kohe kasutatavad lausemallid (nt Ma arvan, et…, Põhjuseks on…, Tekst räägib…). Vastuseid nõutakse täislausetena, mitte üksiksõnadena. Õppijat suunatakse selgitama, põhjendama ja kokku võtma. Õige vastuse valimisest üksi ei piisa; oluline on mõttekas keelekasutus.
LÕIMING
Eesti keele teise keelena lõiming teiste ainetega tähendab, et iga tekst, teema ja ülesanne arendab samaaegselt keelt, mõtlemist ja ainealast arusaamist ning valmistab õppijat ette keele kasutamiseks päriselus, õpingutes ja tööelus.
1. Ühiskonnaõpetus ja ajalugu
Tunnis loetakse lühikesi teabetekste, harjutatakse mõistete selgitamist ja põhjendamist ning kirjutatakse kokkuvõtteid või arvamusi (nt 5 lauset).
Näited: Eesti riigipühad, kodanik, reeglid, õigused ja kohustused, ühiskondlik sündmus.
2. Loodusained
Õpetaja kasutab lihtsustatud teabetekste loodusnähtuste ja keskkonna kohta; harjutab kirjeldamist, selgitamist ja võrdlemist ning seob teema tervise ja vastutustundliku käitumisega.
Keeleoskused, mida arendatakse
– kirjeldavad laused (Ilm on…, Looduses on…);
– põhjendamine (See mõjutab…, sest…);
– tingimuslaused (Kui…, siis…).
Näited: ilm ja aastaajad, loodushoid, tervislik eluviis, jäätmete sorteerimine, kliima.
3. Matemaatika ja loogiline mõtlemine
Õpetaja kasutab tabeleid, skeeme ja diagramme; harjutab andmete kirjeldamist ja tõlgendamist ning suunab õppijat samm-haaval selgitamisele.
Keeleoskused, mida arendatakse
– järjestamine (Kõigepealt…, seejärel…);
– kvantorid ja võrdlus (rohkem, vähem, sama palju);
– seletav tekst (Tabel näitab, et…).
Näited: ajakava, hinnad, protsendid, lihtne statistika, päevaplaan.
4. Kunsti- ja kultuuriained
Õpetaja kasutab pilte, filme, muusikat ja kirjandust keeleallikana; suunab õppijat kirjeldama, tõlgendama ja arvamust avaldama ning võrdleb eri kultuuride tavasid ja sümboleid.
Keeleoskused, mida arendatakse
– arvamuse väljendamine (Mulle meeldib…, Minu arvates…);
– võrdlemine (Sarnane…, erinev…);
– emotsioonide sõnastamine.
Näited: laulu- ja tantsupidu, film, kunstiteos, rahvakombed, mäluasutused.
5. Tööõpetus, karjääri- ja erialaained
Õpetaja kasutab tööeluga seotud tekste (juhend, CV, kuulutus); harjutab ametlikku ja poolametlikku keelekasutust ning seob keeleõppe konkreetsete tööolukordadega.
Keeleoskused, mida arendatakse
– juhendite mõistmine ja selgitamine;
– viisakas ja ametlik väljendus;
– enese tutvustamine.
Näited: tööintervjuu, amet, tööülesanne, CV, e-kiri, ohutusjuhend.
Üldpädevuste kujundamine eesti keele teise keelena õppes on järjepidev ja lõimitud protsess, mis toetab õppija toimetulekut eri õpi-, töö- ja elusituatsioonides. Üldpädevused ei kujune eraldi õpetatavate oskustena, vaid arenevad keeleõppe igapäevases praktikas koos ainealaste teadmiste ja keeleoskusega. Need loovad aluse õppija iseseisvale tegutsemisele, vastutuse võtmisele ja teadmiste rakendamisele erinevates valdkondades.
1. Keeleõpe toetab kultuuri- ja väärtuspädevuse arengut ning suunab õppijat mõtestama väärtusi, inimsuhteid ja kultuurilist mitmekesisust ning märkama loomingulisi ja esteetilisi väljendusvorme.
2. Sotsiaalset ja kodanikupädevust arendatakse keelekasutuse kaudu, mis eeldab koostööd, sallivust, ühiskondlike reeglite mõistmist ja osalemist dialoogis Eesti, Euroopa ja globaalses kontekstis.
3. Enesemääratluspädevus kujuneb õppija eneseanalüüsi, eesmärgistamise ja teadlike valikute kaudu, sh õppimise, tervisekäitumise ja tulevikuplaanide kavandamisel.
4. Õpipädevus avaldub oskuses oma õppimist planeerida, kasutada sobivaid õpistrateegiaid, hinnata allikaid ja analüüsida oma edasijõudmist.
5. Suhtluspädevus hõlmab selget ja olukohast eneseväljendust, tekstide mõistmist ja loomist ning vastutustundlikku keelekasutust erinevates suhtlussituatsioonides.
6. Matemaatika-, loodusteaduste- ja tehnoloogiapädevus toetub keelelisele võimekusele mõista mõisteid, selgitada protsesse ja teha põhjendatud otsuseid teaduse ja tehnoloogia kasutamisel.
7. Ettevõtlikkuspädevus kujuneb ideede sõnastamise, probleemide lahendamise ja eesmärgipärase tegutsemise kaudu.
8. Digipädevus areneb keeleõppes digivahendite teadliku kasutamise, info kriitilise hindamise, digitaalse sisuloome ja turvalise käitumise kaudu.
Eesti keele teise keelena õpetuses on üldpädevused tihedalt seotud moodulite kaupa esitatud teemade ja ainete vahelise lõiminguga. Lähtutakse põhimõttest, et iga õpetaja toetab keeleoskuse arengut ning annab õppijale vahendid, et mõista eri valdkondade sisu.
Eesti keele teise keelena õppes on hindamine arengut toetav, õppijakeskne ja protsessipõhine. Keskne roll on kujundaval hindamisel, mille eesmärk on toetada õppija keeleoskuse järjepidevat arengut ning suunata teda teadlikult kõrgema keeleoskustaseme, sh C1-taseme poole. Hindamine põhineb selgetel kriteeriumidel, mitmekesistel meetoditel ja eesmärgistatud tagasisidel.
Õppija on hindamises aktiivne osaline, kes analüüsib oma oskusi, märkab edusamme ja arenguvajadusi ning kohandab õppimist saadud tagasiside põhjal. Tagasiside on pidev, konkreetne ja konstruktiivne ning keskendub keelekasutuse kvaliteedile, arengule ja praktilisele toimetulekule.
Hindamine toimub koostöises vormis, kus õpetaja ja õppija vaheline dialoog toetab õppija vastutuse ja enesehindamise oskuse kujunemist. Vajaduse korral kasutatakse ka eristavat hindamist, mille eesmärk on toetada õppimist, mitte karistada.
Kasutatavad hindamisviisid on enese- ja kaaslaste hindamine, õpimapp, kirjalikud ja suulised tööd, loovkirjutamine, vestlus ja ettekanded, kuulamisülesanded, rollimängud, rühmatööd, projektõpe ning digitaalsed hindamisvahendeid.
Soovitavad meetodid:
õppija enesehindamine, kaasõpilaste hindamine, grupihindamine, õpimapp, kirjalikud testid, loovkirjutamine, suulised vestlused, ettekanded, kuulamisülesanded, interaktiivsed ülesanded, rollimängud, grupitööd, projektõpe, digitaalsed hindamisvahendid, e-õppe platvormid jm.
Eesti keele teise keelena õppetöö on korraldatud õppijakeskselt, paindlikult ja suhtluspõhiselt, milles keskendutakse praktilisele keelekasutusele. Õpe eelistab kontaktõpet väikestes rühmades. See loob tingimused regulaarseks suhtluseks, individuaalseks lähenemiseks ja keeleoskuse järjepidevaks arenguks. Õppetöö on seotud õppija igapäeva- ja tööeluga.
Õpetaja ja kooli teadlikud korralduslikud valikud (õppemaht, rühmasuurus, õppevormid, materjalid) toetavad õppija valmisolekut kasutada eesti keelt erinevates olukordades. Olulisel kohal on elulised ja autentsed õppematerjalid, aktiivõppemeetodid ning keele lõimimine erialaõppega.
Õppetöö põhialused hõlmavad järgmist:
1. mooduli maht 14 EKAPit (sh kirjandus 4 EKAPit);
2. eelistatud on auditoorne kontaktõpe;
3. rühma suurus kuni 15 õppijat;
4. regulaarne osalemine ja pidev keelepraktika;
5. mitmekesised õppematerjalid (õpikud, digivahendid, autentne meedia);
6. mõistlik tunnikoormus (kuni kaks järjestikust keeleõppetundi päevas).
Õppesisu läbivad teemad moodustavad eesti keele teise keelena õppes paindliku ja tervikliku raamistiku. Õppesisu on üles ehitatud teemavaldkondadele, mille käsitlemise järjekorra ja sügavuse määrab õpetaja, lähtudes õppijate keeleoskuse tasemest, varasematest kogemustest ja õpivajadustest. Teemad on elulised, omavahel tihedalt lõimitud ja korduvad. See võimaldab sama keelelist materjali käsitleda üha keerukamal tasemel ning kasutada keelt üha mitmekesisemates suhtlusolukordades.
Läbivad teemad seovad keeleõppe teiste õppeainete, eluvaldkondade ja üldpädevustega. Õpetaja rakendab õppekava paindlikult ning käsitleb teemasid vahendina keeleoskuse arendamiseks. Teemade valik ja kombineerimine toetab keelelist eneseväljendust, maailmapildi kujunemist ning üldpädevuste arengut, sealhulgas kultuuriteadlikkust, sotsiaalset ja kodanikupädevust ning elulist ja ainealast lõimingut. Soovitatav on siduda teemavaldkonnad eesti keele ja kirjanduse sisuga, et süvendada keele- ja kultuurimõistmist.
Eesti keele teise keelena õpe keskendub viiele laiale ja omavahel seotud teemavaldkonnale:
1. Eesti ja maailm;
2. kultuur ja looming;
3. keskkond;
4. haridus ja töö;
5. inimene ja ühiskond.
Kõiki neid teemavaldkondi käsitletakse korduvalt ja integreeritult, lähtudes õppijate tasemest ja huvidest. Teemad peegeldavad igapäeva- ja tööelu terviklikult ning võimaldavad keeleõpet siduda õppija reaalse kogemuse ja ühiskondliku kontekstiga
TEEMAD
a) Enese ja teiste tutvustamine
Sisu: isikuandmed, välimus, iseloom, identiteet
Näited: nimi, rahvus, sugu, vanus, iseloom, välimus, riietus
b) Inimestevahelised suhted
Sisu: suhted, tunded, väärtused
Näited: sõprus, armastus, positiivsete ja negatiivsete tunnete väljendamine, koostöö, sallivus, heategevus
c) Suhtlemine ja viisakus
Sisu: keeleline ja sotsiaalne käitumine
Näited: tervitamine, tänamine, vabandamine, pöördumine, palve, vastamine, viisakas suhtlemine pereliikmete ja kaaslastega
d) Osalemine ja kaasamine
Sisu: demokraatlik osalus ja otsustamine
Näited: klassikoosolek (arutamine, vahendamine, hääletamine), esindajate valimine
e) Virtuaalne suhtlemine
Sisu: digisuhtlus ja meediakirjaoskus
Näited: suhtlusportaalid, foorumid, e-post, virtuaalse suhtlemise eelised ja puudused
f) Võimed ja areng
Sisu: eneseteadlikkus ja õppimine
Näited: tugevused ja nõrkused, anded ja võimete arendamine, õpioskused ja õppimisharjumused
a) Kodu ja perekond
Sisu: kodune elu ja suhted
Näited: kodu kirjeldamine (ruumid, sisustus), kodused toimingud ja kohustused, töövahendid, kodutehnika, perekondlikud sündmused ja traditsioonid, rõõmsad ja kurvad sündmused peres
b) Kodukoht
Sisu: elukoht ja loodus
Näited: linn, küla, asula, tänav, telefoninumber; kodukoha loodus (taimed, loomad, linnud)
c) Lähiümbrus
Sisu: avalik ruum ja turvalisus
Näited: avalikud kohad (park, kauplus, kino, haigla); kodu ja ümbruse korrashoid, turvalisus (kodu, koduümbrus, naabrivalve)
d) Keskkond ja käitumine
Sisu: vastutustundlik käitumine
Näited: keskkonnasäästlikkus, käitumine koduümbruses ja looduses, · looduse hoidmine ja looduses viibimise kombed
e) Lemmikloomad
Sisu: loomad ja hooliv suhtumine
Näited: välimus, suurus, hoolitsemine
a) Tervis ja ohutus
Sisu: terviseteadlikkus
Näited: enesetunne, arstiabi, apteek, tervislik eluviis, haigused, ravimid, esmaabi
b) Hädaolukorrad
Sisu: kriisiolukordades toimetulek
Näited: politsei, kiirabi, tuletõrje, teavitamine ja tegutsemine hädaolukorras
c) Raha ja majandus
Sisu: igapäevane rahakasutus
Näited: taskuraha, isiklikud kulutused
d) Haridus ja liikumine
Sisu: haridustee ja rahvusvaheline kogemus
Näited: edasiõppimine ja kutsesobivus, haridusasutused, õpilasvahetus
a) Koolielu
Sisu: kool kui õpikeskkond
Näited: kool ja klass; õppeained ja tunniplaan; koolitarbed; õppetegevused
b) Koolipäev ja aeg
Sisu: ajakasutus ja liikumine
Näited: kell ja kellaaeg; koolitee ja tee pikkus
c) Koolikultuur
Sisu: koolielu sündmused
Näited: spordiüritused; kontserdid, konkursid, klassiõhtud
d) Planeerimine
Sisu: õppimise ja aja juhtimine
Näited: päeva planeerimine
a) Ametid ja töökohad
Sisu: töömaailma tundmine
Näited: pereliikmete ja sugulaste ametid; tuntumad ametid ja töökohad
b) Avalikes asutustes suhtlemine
Sisu: teenindussituatsioonid
Näited: toidu- ja raamatukauplused, teenindusasutused, raamatukogu
c) Liiklemine
Sisu: turvaline liikumine
Näited: turvaline liiklemine; tee küsimine ja juhatamine
a) Eesti geograafia
Sisu: asukoht ja ruumiline mõistmine
Näited: asukoht Euroopas, Läänemeri, naaberriigid, Eesti kaart ja haldusjaotus
b) Loodus ja ilm
Sisu: looduskeskkond
Näited: ilmakaared, ilmastikunähtused, ilmateade, looduskaitse
c) Riik ja identiteet
Sisu: riiklus ja kuuluvus
Näited: riigi- ja rahvussümbolid, rahvuslik identiteet
d) Tähtpäevad ja sündmused
Sisu: traditsioonid ja ühiskondlik mälu
Näited: riigipühad, rahvakalendri tähtpäevad, üldrahvalikud sündmused (laulu- ja tantsupidu)
e) Linnad ja vaatamisväärsused
Sisu: Eesti mitmekesisus
Näited: Tallinn, Tartu, Pärnu, Kuressaare, Narva, Viljandi · Eesti vaatamisväärsused
f) Aastaring
Sisu: aeg ja rütm
Näited: kalender, aastaajad, nädalapäevad, kuud, kuupäevad
a) Naaberriigid
Sisu: lähiriigid ja keeled
Näited: pealinnad, rahvused, keeled
b) Maailm ja kultuur
Sisu: globaalne mitmekesisus
Näited: maailmajaod, maailma riigid, looduslik ja kultuuriline eripära
c) Euroopa ja maailm
Sisu: kultuurilised võrdlused
Näited: Euroopa riikide sümboolika; tähtpäevad ja kombed
d) Ajalugu ja ühiskond
Sisu: ühiskondlik teadlikkus
Näited: tuntud inimesed, tuntumad sündmused ja saavutused; eakohased ühiskondlikud teemad
a) Vaba aja veetmine
Sisu: huvid ja eneseteostus
Näited: hobid ja huvid; sport, kino, kollektsioneerimine
b) Kooliväline tegevus
Sisu: õppimine väljaspool kooli
Näited: huviringid, ekskursioonid
c) Reisimine ja laagrid
Sisu: kogemusõpe
Näited: pere- ja klassireisid · keelelaagrid · töölaagrid
d) Puhkus
Sisu: taastumine ja aeg perega
Näited: perepuhkus, nädalalõpupuhkus, puhkus eri aastaaegadel
e) Lugemine ja mängud
Sisu: loov ja keeleline areng
Näited: lugemiseelistused, raamatud ja internetiraamatud, mängude juhendid ja käsklused
9. TEABEKESKKOND, VÄÄRTUSED JA PÄDEVUSED
a) Teabekeskkond
Sisu: info kasutamine
Näited: info otsimine, kasutamine ja mõistmine
b) Väärtused ja kõlblus
Sisu: eetiline käitumine
Näited: eetilised hoiakud, vastutustundlik käitumine
c) Pädevused (lõimitult)
Sisu: üldpädevuste areng keeleõppes
Näited: enesemääratluspädevus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, digipädevus, õpipädevus, matemaatika-, loodusteaduste ja tehnoloogiapädevus, ettevõtlikkuspädevus
Õppesisu eesmärgid ja põhimõtted
Õpe on õppijakeskne, tegevuspõhine ja elulähedane. Keelt kasutatakse vahendina, et mõelda, suhelda ja tegutseda tähenduslikes olukordades. Õppija osaleb aktiivselt, teeb koostööd, uurib ja reflekteerib ning arendab vastutust oma õppimise eest.
a) Aktiivõpe: ajurünnak, rühma- ja paaristöö, interaktiivsed ülesanded, suuline ja kirjalik suhtlus.
b) Projektipõhine õpe: pikemaajalised uurimis- ja loovülesanded, info kogumine ja analüüs, tulemuste esitlemine.
c) Rollimängud ja suhtluspraktika: igapäeva- ja tööelulised olukorrad (teenindus, intervjuu), ametlik/mitteametlik suhtlus.
d) Arutelud ja diskussioonid: seisukohtade väljendamine ja põhjendamine, kriitiline mõtlemine (klassiruumis ja digis).
e) Uurimuspõhine õpe: allikate kasutamine, info kriitiline hindamine, järeldamine.
f) Reflektiivne õpe: õpipäevik, enesehindamine, tagasiside analüüs, õpieesmärkide seadmine.
1. kontakt-;
2. e- ja hübriidõpe;
3. praktilised harjutused;
4. iseseisev töö.
Suuline keelekasutus
Suulise keelekasutuse arendamisel kujuneb õppijal oskus mõista kuuldud teavet ja sellele adekvaatselt reageerida. Õppija mõistab 2–5-osalisi tööjuhendeid, toimib saadud info alusel ning suudab kuulamise ajal või järel täita mitmeosalisi ülesandeid. Suulises suhtluses arendab õppija nii aktiivset kui ka passiivset sõnavara ning väljendab end arusaadavalt ja kasutab olukorrale vastavat intonatsiooni ning keelelisi vahendeid.
Õppija oskab märgata nähtuste ja seisukohtade sarnasusi ning erinevusi, avaldada oma arvamust ja seda põhjendada. Ta annab küsimuste toel edasi kuuldud või loetud teksti, filmi, teatrietenduse või raamatu sisu, tajub sündmuste ajalist järgnevust. Lisaks oskab õppija moodustada teksti kohta küsimusi ja leida olulist infot, jutustada pildiseeria või tugisõnade alusel ning esitada peast luuletust, näidates nii suulise eneseväljenduse kindlust ja mitmekesisust.
Kuulamine ja mõistmine: tööjuhendi meeldejätmine; õige/vale ja oluline/ebaoluline; ajajärgnevus.
Suuline väljendus: liht- ja liitlause; vanasõnad/kõnekäänud; kõne nüansid (käsk, palve jm); küsimused.
Hääldus ja selgus: häälikupikkused; rõhk suluta kaashäälikutel; kirjakeele normid.
Loov esitus: jutustamine, dramatiseeringud, rollimängud; luuletuse/dialoogi ilmekas esitamine; kaaslaste esituste hindamine.
Harjutused: hingamis- ja hääleharjutused; rütmisalmid; sõnamängud; lause laiendamine; lausete järjestamine; pildi järgi jutustamine; pala osaline kuulamine ja ennustamine.
Lugemine
Lugemisoskuse arendamise eesmärk on kujundada ladus, mõtestatud ja väljendusrikas lugemistehnika, mis võimaldab õppijal mõista eri liiki tekste, töötada tekstiga juhiste alusel ning kasutada loetut teadmiste omandamiseks ja eneseväljenduseks.
Oodatavad õpitulemused
Õppija:
a) loeb õpitud teksti õigesti ja selgelt, järgides lauselõpumärke;
b) mõistab nii häälega kui ka endamisi loetud teksti;
c) mõistab plaani, tabelit, diagrammi ja kaarti;
d) töötab tekstiga eakohaste juhiste alusel;
e) leiab tekstist vastused küsimustele;
f) eristab kirjalikus tekstis väidet, küsimust, käsku, keeldu ja palvet;
g) tunneb ära jutustuse, näidendi, luuletuse, mõistatuse jne;
h) teab, mis on žanrid, ja nimetab selle tunnuseid;
i) on lugenud kuni 12 eesti kirjanike teost ning oskab neist rääkida;
j) nimetab kirjanikke ja avaldab loetu kohta arvamust.
Lugemisoskuse kujundamise keskmes on ladusa ja mõtestatud lugemisoskuse arendamine, mis võimaldab õppijal tekstist aru saada ning seda eesmärgipäraselt kasutada. Õppija harjutab häälega lugemist, pöörab tähelepanu lugemise õigsusele ja sobivale intonatsioonile, ning õpib märkama ja parandama oma lugemisvigu. Samuti kujuneb oskus hinnata oma lugemistehnikat ja selle arengut.
Olulisel kohal on juhendite ja tarbetekstide lugemine, mis toetab õppija toimetulekut igapäeva- ja õppesituatsioonides. Õppija loeb ja mõistab tööjuhendeid, toimib nende alusel ning suudab loetu sisu edasi anda oma sõnadega. Lisaks õpib õppija mitme juhendi hulgast valima selle, mis on antud olukorras täidetav, ning rakendama loetud infot praktiliselt.
Kirjutamine, tekstiloome ja tekstitöö
Kirjaliku ja tekstipõhise keelekasutuse õpetus põhineb terviklikul lähenemisel, kus kirjutamine, tekstiloome ja tekstitöö moodustavad ühtse arendatava oskuste kompleksi. Õppe keskmes on õppija võime kasutada eesti keelt korrektselt, loogiliselt ja olukohaselt nii õppe- kui ka igapäevaelus ning mõista ja luua eri liiki tekste. Kirjutamisoskuse kujundamine hõlmab kirjatehnika ja õigekirja omandamist ning oskust struktureerida mõtteid, väljendada tähendusi ja kohandada keelekasutust vastavalt eesmärgile ja suhtlusolukorrale. Tekstiloome arendab sidusat ja eesmärgipärast eneseväljendust; tekstitöö aga toetab teksti mõistmist, analüüsimist ja hindamist. Selline lõimitud käsitlus loob aluse iseseisvale ja funktsionaalsele kirjalikule keelekasutusele.
1. Kirjutamisoskuse arendamise põhisuunad:
a) kirjutamisoskus: protsessi õpetamine; teksti ülesehitus, stiil ja sisu; sidusus ja eesmärgipärasus; lugemise ja kirjutamise lõiming;
b) loovkirjutamine: isikupärased ja olukorrale sobivad tekstid; eneseväljendus;
c) kokkuvõtted ja ülevaated: info struktureerimine, olulise väljatoomine, argumentide valik;
d) koostöine kirjutamine: ideede vahetamine ja jagatud vastutus;
e) mängustamine: keeleõppemängud ja mängustatud kirjutamisülesanded;
f) tekstitüübid: kirjeldus, jutustus, igapäevatekstid (teated, juhendid), arvamus.
2. Oodatavad õpitulemused
Õppija:
a) kasutab õigeid tähekujusid ja -seoseid ning kirjutab loetava käekirjaga;
b) kirjutab tahvlilt ja õpikust õigesti ning vormistab töö nõuetekohaselt;
c) valdab eesti häälikkirja aluseid ja õpitud keelendite õigekirja;
d) eristab häälikut ja tähte, silpi, sõna ja lauset;
e) eristab lühikesi, pikki ja ülipikki täis- ja kaashäälikuid;
f) kirjutab õigesti asesõnu, käänd- ja pöördsõnade lõppe ning tunnuseid;
g) kasutab tähestikjärjestust, lihtsamat sõnastikku ja koostab loendeid;
h) kasutab õigesti suurt algustähte ja lauselõpumärke;
i) kirjutab etteütlemise järgi tuttavat teksti ning kontrollib kirjutatut;
j) koostab tarbe- ja loovtekste (kutsed, teated, e-kirjad, jutustused).
k) kontrollib kirjutatut ja parandab iseseisvalt kirjavigu.
Õigekiri ja keeleline täpsus
a) Häälik ja täht: täis- ja kaashäälikud, häälikuühendid, häälikupikkused (lühike, pikk, ülipikk), sulghääliku pikkus ja õigekiri, i ja j eristamine silbitamise kaudu.
b) Sõnaõpetus: liitsõna, nimi-, omadus- ja tegusõna, ainsus ja mitmus, sõnavormide moodustamine küsimuste alusel, olevik ja minevik, pöördelõppude õigekiri, erandliku õigekirjaga ase- ja küsisõnad.
c) Suur ja väike algustäht: suur algustäht lause alguses, nimedes ja kohanimedes, väike algustäht kuude, nädalapäevade, ilmakaarte ja õppeainete nimetustes.
d) Lause ja kirjavahemärgid: lause liigid (väit-, küsi- ja hüüdlause), lause lõpumärgid, koma loetelus ja sidesõnadega (et, sest, vaid, kuid, aga, siis, kui), sidesõnad, mis koma ei nõua.
Keeleüksuste kaupa kirjutamisoskuse arendamine
a) Sõna tasandil: õigekirjavea märkamine ja parandamine, vale sõnavormi asendamine õigega, sõna asendamine sünonüümi või antonüümiga, sõnade tähenduse selgitamine ja kasutamine lauses.
b) Lause tasandil: etteantud pikkusega lausete koostamine, lause laiendamine küsimuste või skeemi abil, küsimuste esitamine kindla sõna kohta lauses.
c) Teksti tasandil: lausete sidumine tekstiks, tarbeteksti (kiri, teade, kutse) koostamine, tekstide kirjutamine pildi, skeemi, kava või tugisõnade alusel.
Tekstiloome on suunatud õppija oskuse kujundamisele luua sidusaid, loogilisi ja eesmärgipäraseid tekste, järgida teksti ülesehitust ning kasutada õpitud sõnavara, lausemalle ja õigekirja.
Õppija arendab tekstiloome põhioskusi, sh
a) lausete laiendamist ja sidumist tekstiks;
b) tarbetekstide kirjutamist (teade, nimekiri, lihtne ajaleheartikkel, kiri);
c) ümberjutustuste koostamist tugisõnade, skeemi või kava alusel;
d) loovtööde kirjutamist pildi, pildiseeria, küsimuste või kava toel;
e) jutu ülesehituse järgimist (alustus, sisu, lõpetus);
f) jutule alguse ja lõpu kirjutamist;
g) sündmuse, loo ja kirja (sõbrale, pereliikmele, tuttavale) koostamist.
Tekstiloome hõlmab eri tekstitüüpe, sealhulgas tarbetekste (teade, nimekiri, lihtne ajaleheartikkel, kiri) ning ilukirjanduslikke ja loovtekste (jutustus, ümberjutustus, loovjutt, sündmuse ja looma kirjeldus).
Tekstide loomine toimub protsessina, mis koosneb eeltööst (pildi vaatlemine, küsimustele vastamine, tugisõnade kogumine), teksti loomisest (lausete kirjutamine ja sidumine), struktureerimisest (algus, sisu, lõpp), parandamisest ja täiendamisest (sõnavara, lauseehitus, õigekiri) ning tagasisidest ja enesehindamisest.
Tekstiloome arengut toetavad harjutused, nagu lausete laiendamine küsimuste abil, lausete ühendamine tekstiks, teksti alguse või lõpu loomine, loovkirjutamine etteantud skeemi järgi, tekstide ühine loomine ja arutelu ning kirjutatu suuline esitamine ja analüüs.
Tekstitöö ja lugemine
Tekstitöö ja lugemine on suunatud õppija oskuse kujundamisele mõista, analüüsida ja hinnata eri liiki tekste ning kasutada loetut teadmiste omandamiseks ja eneseväljenduseks.
Õppija vastab teksti põhjal küsimustele, koostab loetu alusel ideekaarte, kavasid või tabeleid, iseloomustab tegelasi tekstile toetudes ning jutustab teksti sisu kokkuvõtlikult.
Loov ja hinnanguline lugemine hõlmab loetule puuduva alguse või lõpu mõtlemist, isikliku ja emotsionaalse hinnangu andmist ning loetud raamatu lühikokkuvõtte koostamist kava alusel.
Ilukirjanduse ja luule lugemisel loetakse eri liiki tekste (ilukirjandus, teabe- ja tarbetekstid, luule, näidend, kiri), avatakse luuletuse sisu õpetaja juhendamisel, leitakse riimuvad sõnad ning esitatakse luuletusi ilmekalt.
Tekstitöö hõlmab ka õppematerjalide ja abivahendite teadlikku kasutamist, sealhulgas oma ja kaaslaste käekirjalise teksti lugemist (vihik, tahvel), õpiku sõnastiku ning noortele loodud teatmeteoste iseseisvat kasutamist.
Lugemisoskust arendatakse keeleüksuste kaupa: sõna tasandil 2–3silbiliste ja häälikuühendiga sõnade lugemist, vigade märkamist ja parandamist, õige sõnakuju taastamist ning sõnade rühmitamist ühise tunnuse alusel; lause tasandil sõnajärje taastamist, vale sõnavormi asendamist õigega, samatähenduslike sõnade kasutamist, küsimuste esitamist sõna kohta ja täidetava töökorralduse valimist mitme seast; teksti tasandil ilmeka lugemise harjutamist (tempo, hääletoon, pausid), teksti ettevalmistamist lugemiseks, vastamist küsimustele tekstist leitud lausega, ahellugemist ning lausete järjestamist jutukeseks.
Õppetöö korraldus lähtub elulähedasest ja funktsionaalsest keeleõppest, keele kasutamisest eri olukordades, lõimingust igapäevaelu ja teiste õppeainetega, suulisest ja kirjalikust eneseväljendusest ning keeleoskuse järjepidevast arendamisest.
Õppija:
a) laiendab lauseid ja seob need sidusaks tekstiks;
b) kirjutab tarbetekste (teade, nimekiri, lihtne ajaleheartikkel, kiri);
c) kirjutab ümberjutustusi tugisõnade, skeemi või kava alusel;
d) kirjutab loovtöid (jutt pildi, pildiseeria, küsimuste või kava toel);
e) järgib jutu struktuuri: alustus – sisu – lõpetus;
f) kirjutab jutule alguse ja lõpu;
g) kirjutab sündmusest;
h) kirjutab kirja (sõbrale, pereliikmele, tuttavale).
Kirjutamise, tekstiloome ja tekstitöö õpetus on üles ehitatud järjepidevale ja teadlikule protsessile, kus õppija liigub samm-sammult teksti mõistmiselt iseseisva ja eesmärgipärase eneseväljenduseni. Tekstiloome ei ole ühekordne tulemus, vaid arenev protsess, milles keeleline täpsus, mõtete struktureerimine ja refleksioon on omavahel tihedalt seotud. Õppija õpib looma tekste, neid parandama ning hindama nii sisu kui ka keelekasutuse seisukohalt.
Tekstiloome protsess kujuneb kindlate etappide kaudu:
1. eeltöö (pildi vaatlemine, küsimused, tugisõnade kogumine);
2. teksti loomine;
3. struktureerimine (algus, sisu, lõpp);
4. parandamine ja täiendamine (sõnavara, lauseehitus, õigekiri);
5. tagasiside ja enesehindamine.
Tekstitöö ja lugemine toetavad tekstiloome arengut, sest õppija õpib loetud teksti põhjal vastama küsimustele, koostama ideekaarte ja kavasid, iseloomustama tegelasi ning jutustama sisu kokkuvõtlikult. Loov ja hinnanguline lugemine arendab isiklikku suhet tekstiga, mis võimaldab mõelda loetule puuduva alguse või lõpu, anda emotsionaalset hinnangut ning koostada lühikokkuvõtteid. Ilukirjanduse ja luule lugemisel puutub õppija kokku eri tekstiliikidega, avab luuletuse sisu õpetaja juhendamisel, märkab keelelisi võtteid ning esitab tekste ilmekalt.
Õppija kasutab õppematerjale ja abivahendeid teadlikult, loeb oma ja kaaslaste käekirjalisi tekste, kasutab õpiku sõnastikku ning iseseisvalt noortele mõeldud teatmeteoseid. Lugemisoskust arendatakse süstemaatiliselt keeleüksuste kaupa:
1. sõna tasandil (häälikuühendiga sõnade lugemine, vigade parandamine, sõnade rühmitamine),
2. lause tasandil (sõnajärje taastamine, sõnavormide asendamine, küsimuste esitamine),
3. teksti tasandil (ilmeka lugemise harjutamine, ahellugemine, lausete järjestamine jutuks).
Õppetöö korraldus lähtub elulähedasest ja funktsionaalsest keeleõppest, keele kasutamisest eri olukordades, lõimingust igapäevaelu ja teiste õppeainetega ning suulisest ja kirjalikust eneseväljendusest kõigis tegevustes. Selline terviklik käsitlus tagab keeleoskuse järjepideva arengu ning toetab õppija valmisolekut kasutada eesti keelt iseseisvalt ja teadlikult.
Kirjutamine, tekstiloome ja tekstitöö moodustavad ühtse terviku, mille kaudu õppija õpib tekste mõistma, looma ja hindama ning väljendama end kirjalikult selgelt, loogiliselt ja eesmärgipäraselt.