Sisukord
KÄITUMISLEPING
ÕPILASTE KÄITUMISE PLAKAT
ÕPPEMATERJALID 
I. osa. Suur Peeter, Väike Peeter ja käitumisleping
II. osa. Koosolek, mis peaaegu läks protokolli
III. osa. Õppejuhi kabinet, kus juhtub liiga palju
IV. osa. Distsipliinikomisjon: lava, mida keegi ei tellinud
V. osa. Suur seminaripäev ehk hetk, mil Peeter peaaegu inspireeris rahvast
VI. osa. Lõppstseen ehk päev, mil isegi uks tundis end mõistetuna
Teksti kokkuvõte
ÜLESANDED 
Lucy Calkinsi kirjutamis- ja lugemispedagoogika lähtekohad
TÖÖLEHT (B2 tase)

1. KÄITUMISLEPING

Käitumisleping õpilase ja õpetaja vahel

KÄITUMISLEPING

Õpilane: ____________________________
Klass: _________
Kuupäev: _______________

1. Minu eesmärk

Ma soovin parandada oma käitumist järgmistes valdkondades:
☐ tunnis keskendumine
☐ ülesannete lõpuleviimine
☐ viisakas suhtlus teistega
☐ reeglitest kinnipidamine
☐ konfliktide rahulik lahendamine
☐ muu: _______________________________________

2. Minu käitumiskohustused

Ma luban, et:

– järgin klassi reegleid igas tunnis;

– kuulan õpetajat ja kaasõpilasi katkestamata;

– täidan ülesandeid õigeaegselt;

– kasutan sobivat keelt ja käitun lugupidavalt;

– küsin abi, kui mul on raske;

– teatan kohe õpetajale, kui mul on probleem.

3. Õpetaja kohustused

Õpetaja lubab:

– anda mulle selged juhised;

– pakkuda vajadusel lisaselgitusi ja abi;

– anda regulaarselt tagasisidet (suuline / kirjalik);

– suhelda minuga rahulikult ja austavalt;

– teavitada täiskasvanut, kui esineb probleeme.

4. Tugiisikud

Lapsevanem / hooldaja: ______________________________
Lubab toetada last:
☐ kodutööde kontrollimine
☐ õppimise jälgimine
☐ tagasiside õpetajale
☐ muu: _______________________________

5. Preemiad ja tagajärjed

Kui järgin kokkuleppeid, siis:
☐ saan lisapuhkepause
☐ osalen klassi tegevuses / loosimises
☐ saan kiituse / käitumispunktid
☐ muu: _______________________________

Kui kokkuleppeid ei järgita, siis:
☐ vestlus õpetajaga
☐ märkus klassipäevikusse
☐ suhtlemine lapsevanemaga
☐ käitumisaruanne
☐ muu: _______________________________

6. Arutelu

Leping vaadatakse üle iga nädal / iga 2 nädala tagant / kord kuus
Kuupäev järgmisele ülevaatusele: _________________________

Allkirjad:
Õpilane: ___________________
Õpetaja: ___________________
Lapsevanem: ________________

ÕPILASTE KÄITUMISE PLAKAT

MEIE EESMÄRGID

1. Me kuulame üksteist.
2. Me töötame kogu tunni aja.
3. Me kasutame viisakat keelt.
4. Me hoiame asjad enda juures.
5. Me lahendame probleemid rahulikult.
6. Me küsime abi, kui midagi on raske.

ÕPPEMATERJALID 

Alljärgnev õppematerjal on teadlikult kirjutatud huumorivõtmes, lähtudes arusaamast, et distsipliinirikkumisi tajuvad õppijad sageli teisiti kui õpetaja või kooli institutsioon. Käitumist, mis häirib õppetööd, tõlgendab õppija tihti väikese naljana, vaimukuse või hetkelise eneseväljendusena, eriti olukordades, kus ka pinginaabrid naeravad ja annavad käitumisele sotsiaalse heakskiidu. Sellisel juhul ei tajuta oma tegevust reeglite rikkumisena, vaid normaalse ja õigustatud osana klassisuhtlusest.

Huumor võimaldab seda vastuolu käsitleda turvaliselt ja reflekteerivalt, ilma otsese süüdistamiseta. Naljakas narratiiv loob distantsi õppija ja probleemsituatsiooni vahele ning aitab näha oma käitumist kõrvaltvaataja pilgu läbi ning mõista, kuidas üksikisiku nn nali võib mõjutada kogu õpikeskkonda. See on kooskõlas sotsiaalse õppimise ja reflektiivse pedagoogika põhimõtetega, mille kohaselt käitumist muudetakse tõhusamalt ikkagi mõistmise, mitte niivõrd karistamise kaudu.

Õppematerjal koosneb kuuest lühikesest tekstist, millele järgnevad arutelu- ja ülesandepõhised tegevused. Nende eesmärk on suunata õppijaid analüüsima distsipliini, vastutuse ja koolikorra tähendust ning eristama individuaalset nalja kollektiivsest vastutusest. Eraldi tähelepanu pööratakse olukordadele, kus vastutust hajutatakse väidetega teised tegid ka või ma ei teadnud, ning kus õpetaja rolliks jääb tegeliku vastutuse ja põhjuse väljaselgitamine.

Materjal toetab õppijate arusaama, et käitumisreeglid on ühise õppimise ja turvalise õpikeskkonna eeltingimus, ning aitavad kujundada teadlikumat, vastutustundlikumat suhtumist nii enda kui ka teiste käitumisse.

I. osa. Suur Peeter, Väike Peeter ja käitumisleping

7.b klassis hakkas aja jooksul ilmnema üks seletamatu nähtus. Iga kord, kui õpetaja Helve püüdis midagi olulist selgitada – olgu see luuletuse tähendus, komareeglid või lihtsalt tunniplaan –, kostis klassi tagumistest pinkidest ootamatu ja väga iseloomulik hääl: „Prrr!”

Õpetaja vaatas klassile otsa. Klass vaatas õpetajale vastu. Seejärel osutasid kõik korraga Väikese Peetri poole ja teatasid üksmeelselt:
„See oli Suur Peeter.”

Siinkohal tuleb täpsuse huvides öelda, et Suur Peeter ei olnud inimene. Tegemist oli nähtamatu olendiga, kes Väikese Peetri väitel elas tema tooli all ja kasutas iga sobivat hetke, et end kuuldavaks teha. Suur Peeter oli väga järjekindel. Ta ilmus alati just siis, kui õpetaja alustas seletust, ja kadus kohe, kui pilgud Peetri poole pöördusid.

Väike Peeter ise oli muidu vaikne ja korralik poiss. Ta väitis siiralt, et temal pole Suure Peetri tegudega mingit pistmist, kuid kahjuks juhtus nii, et häälitsused kostsid ainult tema laua alt ja ainult tunni ajal.

Ühel päeval, kui järjekordne eriti kõlav „PrrFFF!” katkestas luuletuse „Kodu” analüüsi, pani õpetaja Helve kriidi rahulikult lauale. Ta vaatas Peetri poole, ohkas vaikselt ja ütles täiesti rahulikul toonil:
„Peeter. Ja Suur Peeter. Meil on vist aeg pidada üks tõsine vestlus.”

Klass jäi hiirvaikseks. Isegi Suur Peeter tundus hetkeks mõtlevat.

Õpetaja jätkas: „Meil on siin klassis õppimise kokkulepped. Kui Suur Peeter soovib edasi elada selle tooli all, siis peab ta nendest kinni pidama. Vastasel juhul tuleb tal kolida… näiteks vahetunni aega.”

Sellest päevast alates koostati käitumisleping, milles oli selgelt kirjas, et tunnis räägivad ainult inimesed, hääled kuuluvad sõnadele ja „Prrr!” on rangelt vahetunni teema.

Kummalisel kombel jäi Suur Peeter pärast seda väga vaikseks. Mõned arvavad, et ta kolis mujale. Teised usuvad, et ta õppis lihtsalt viisakamalt käituma.

II. osa. Koosolek, mis peaaegu läks protokolli

Järgmisel nädalal toimus ametlik kohtumine, sest õpetaja Helve oli kindel, et iga tõsine käitumisleping vajab ka järelvalvet. Ta joonistas tahvlile uuesti kolm ringi ja kirjutas nende juurde nimed: Õpetaja, Väike Peeter ja Suur Peeter (vaikne).

„Kas kõik osapooled on kohal?” küsis ta rahulikult.

Väike Peeter noogutas. Tooli alt kostis väärikas ja vaoshoitud pff.
„Ta on kohal,” kinnitas Peeter. „Ja istub tõesti joogapallil. Aga väga rahulikult.”

Õpetaja pani prillid ette ja avas märkmiku.
„Alustame siis ülevaatega. Viimase nädala jooksul on tunnid kulgenud ilma ootamatute heliefektideta. See on märkimisväärne edasiminek.”

Väike Peeter naeratas tagasihoidlikult. „Suur Peeter ütleb, et ta on hakanud oma emotsioone sisemiselt töötlema.”

Selle peale tegi õpetaja Helve väikese pausi. „See on väga küps lähenemine,” ütles ta ja tegi märkmikku linnukese.

Arutati ka edasisi samme. Lepiti kokku, et kui Suur Peeter tunneb vastupandamatut soovi end väljendada, võib ta seda teha kirjalikult – näiteks mõttelise post-it’i kaudu. Väike Peeter lubas need vajadusel vahetunnis õpetajale edasi anda.

Koosoleku lõpus ütles õpetaja Helve pidulikult:
„Mul on hea meel tõdeda, et koostöö toimib. See tõestab, et isegi nähtamatud osapooled suudavad areneda.”

Tooli alt kostis tagasihoidlik pff, mis kõlas peaaegu nagu aplaus.

Sellest ajast alates hakati 7.b klassis rääkima, et kui kõik osapooled saavad sõna, siis saabub ka tundi rahu. Isegi siis, kui üks osapool elab tooli all ja eelistab joogapalli.

Ja Suur Peeter? Tema õppis, et mõnikord on kõige valjem edasiminek… vaikne.

III. osa. Õppejuhi kabinet, kus juhtub liiga palju

Õppejuhi ukse taga valitses vaikus. Selline vaikus, mis koolimajas tähendab ainult üht: keegi on just midagi väga valesti teinud või kohe teeb.

Koputus.

„Sisse,“ kostis õppejuhi hääl, mis kõlas üllatavalt rahulikult. Liiga rahulikult.

Uks avanes ja ruumi sisenes Suur Peeter. Ta ei kõndinud, vaid astus eesmärgipäraselt, nagu inimene, kellel on kindel plaan… või vähemalt kaust. Väike Peeter libises talle järele ja püüdis samal ajal professor Rutakas-Rõõmu lipsu sirgemaks tõmmata.

Õppejuht tõstis pilgu.
„No tere. Mina eeldasin ühte Peetrit. Teie tõite kaasa delegatsiooni.”

Professor Rutakas-Rõõm köhatas viisakalt.
„Tegu on kommunikatsioonimeeskonnaga. Väga piiratud eelarvega, aga motiveeritud.”

Suur Peeter astus sammu ette.
„Ma tulin arutama oma käitumist. Täpsemalt – selle tõlgendamist.”

Õppejuht pani pastaka käest. See oli alati halb märk.
„Selgita.”

„Näiteks,” jätkas Suur Peeter innukalt, „kui ma tunnis teen heli, mis meenutab printerit, siis see ei ole segamine. See on… tehnoloogiaharidus.”

Väike Peeter noogutas kiiresti. „Ja rütmitaju arendamine.”

Professor Rutakas-Rõõm lisas: „Interdistsiplinaarne lõiming.”

Õppejuht vaikis hetke. Siis küsis:
„Kas käitumislepingut lugesite?”

„Jah,” vastas Suur Peeter uhkelt. „Lausa mitu korda. Üks kord tagurpidi. See oli eksperiment.”

„Ja milline on teie järeldus?” küsis õppejuht.

Suur Peeter mõtles. Väga kaua. See tekitas kõigis ebamugavust.
„Järeldus on see,” ütles ta lõpuks, „et ma vajan struktureeritud väljundit.”

„Mis see tähendab?” uuris õppejuht.

„See tähendab,” sekkus professor Rutakas-Rõõm, „et Suur Peeter ei tohiks heli teha suvalisel hetkel, vaid kindlas, kontrollitud raamistikus.”

„Näiteks?” küsis õppejuht.

„Näiteks vahetunnis,” pakkus Väike Peeter vaikselt.

Kõik vaatasid teda. Ta ehmus ise ka.
„Ma… ma lihtsalt mõtlesin valjusti,” ütles ta.

Õppejuht noogutas aeglaselt.
„Väga huvitav mõte.”

Suur Peeter kahvatas.
„Kas see tähendab… reegleid?”

„See tähendab,” ütles õppejuht rahulikult, „et teil on nüüd Heliefektide Klubi. Üks kord nädalas. Juhendatud. Kellaaegadega.”

„Ja tunnis?” küsis Suur Peeter ettevaatlikult.

„Tunnis,” vastas õppejuht, „õpite olema inimene, mitte printer.”

Ruumis oli vaikus. Siis noogutas Suur Peeter väärikalt.
„Ma arvan, et see on aus kompromiss.”

Väike Peeter pühkis kujuteldava pisara.
„Ta kasvab nii kiiresti.”

Kui nad kabinetist lahkusid, ütles professor Rutakas-Rõõm vaikselt:
„Näete, kuidas hea kommunikatsioon töötab?”

Suur Peeter naeratas.
„Jah. Aga kas ma tohin vahetunnis teha ka brrrr-tsah?”

„Ainult kui see on rütmis,” vastas professor.

Ja koolimajas sündis esimest korda ajaloos hetk, kus vaikus oli ametlikult reguleeritud.

IV. osa. Distsipliinikomisjon: lava, mida keegi ei tellinud

Distsipliinikomisjoni ruum oli suur, hele ja hirmutavalt korrektne. Seintele olid riputatud plakatid tekstidega „Käitu vastutustundlikult“ ja „Rahu algab sinust“, mis vaatasid Suurt Peetrit täpselt sellise pilguga, nagu nad teaksid temast juba kõike.

Laua taga istusid inimesed, kellel oli ainult üks ühine joon: kõigil oli pastakas. Mõnel isegi kaks.

„Palun, alustage,“ ütles proua Raudnärv ja vajutas stopperi käima. „Teil on seitse minutit. See on rohkem, kui kriit tavaliselt õhus püsib.“

Suur Peeter astus ette. Ta köhatas. Köhatus kõlas kahtlaselt nagu trummipõrin, aga ta sai end õigel hetkel pidama.

„Lugupeetud komisjon,“ alustas ta aeglaselt. „Mina olen Suur Peeter. Ma olen… helitundlik. Mõnikord väljendub see ootamatult.“

Komisjon noogutas. Keegi kirjutas midagi. Keegi kirjutas palju.

Väike Peeter klõpsas projektori käima. Ekraanile ilmus slaid:
„Kriidi liikumise ennetamine: noorte vaade“
All väikese fondiga: Autorid: meie, mitte kriit.

„Esimene punkt,“ jätkas Suur Peeter. „Ärge andke kriidile liiga palju vabadust.“

„Väga hea,“ sosistas PR-manager ja tõstis pöidla.

„Teine punkt,“ ütles Väike Peeter ja vahetas slaidi. „Kui kriit tunneb, et teda visatakse, siis ta… reageerib.“

Komisjonis kostis mõtlik „mhmm“.

Kolmandal slaidil oli pilt toolist, mille all oli kiri: „Ohtlik tsoon“.

„See on Suure Peetri loomulik elukeskkond,“ seletas Väike Peeter. „Siin võib ta hakata heli tootma.“

„Mitte enam,“ ütles Suur Peeter tõsiselt. „Nüüd ma tõstan käe.“

Komisjon vaikis. See oli selline vaikus, mis tähendab, et keegi on just kuulnud midagi ootamatut.

Proua Raudnärv pani stopperi kinni.
„Aitäh. See oli… hariv.“

„Kas meil on küsimusi?“ küsis keegi komisjonist.

Üks õpetaja tõstis käe.
„Jah. Kas Suur Peeter plaanib tulevikus heli enne registreerida?“

Suur Peeter mõtles. „Kas see on Google Formsis?“

Koosolek lõppes. Komisjon jäi istuma. Kolmik lahkus.

Koridoris hingas Suur Peeter sügavalt välja.
„Ma ei teinud ühtegi heli.“

„Sa tegid,“ ütles Väike Peeter. „Aga ainult mõttega.“

PR-manager pani kausta kinni.
„Maine on päästetud. Vähemalt ajutiselt.“

Samal hetkel kukkus kuskil klassiruumis kriit maha.

Kõik kolm tardusid.

„See ei olnud mina,“ ütles Suur Peeter kiiresti.

Ja seekord… oli see tõsi.

V. osa. Suur seminaripäev ehk hetk, mil Peeter peaaegu inspireeris rahvast

Järgmisel nädalal toimuski see, mida keegi polnud päriselt tellinud, aga kõik said: Distsipliinikomisjoni suur seminar.

Aula oli täis. Õpilased sosistasid. Õpetajad hoidsid kohvitopse kahe käega. Projektor surises ähvardavalt.

Lavale astus Pille-Riina, sirge seljaga, kaustik kaenlas.
„Head kuulajad,“ alustas ta ametlikult, „täna räägime teemal „Impulss ei ole vaenlane, kui tal on juhend.“

Publik noogutas, kuigi keegi ei olnud kindel, mida see täpselt tähendab.

„Ja nüüd,“ jätkas ta, „palun aplaus… Suurele Peetrile.“

Aplaus tuli. Natuke kartlik, aga tuli.

Suur Peeter astus lavale. Ta seisis. Ta ei karjunud. Ta ei vehkinud. Ta lihtsalt seisis. Aula jäi vaikseks.

„Tere,“ ütles ta lõpuks.
See oli nii vaikne „tere“, et esimene rida vaatas murelikult ringi: kas see oligi kõik?

„Ma olen Suur Peeter,“ jätkas ta. „Ja ma olen õppinud, et igal häälel on oma aeg. Ja igal naljal… oma luba.“

Ta vaatas Pille-Riina poole.
Pille-Riina tegi plõks-plõks.

„…ja see oli nali,“ lisas Peeter rahulikult.

Publik puhkes naerma. Õpetajad vaatasid üksteisele otsa. Midagi oli väga valesti. Või väga õigesti.

„Ma tahan öelda,“ jätkas Peeter, „et kui sul on palju energiat, siis see ei tähenda, et sa oled probleem. See tähendab, et sul on… liiga palju tasuta WiFit.“

Pille-Riina köhatas viisakalt.
„Metafoor,“ selgitas Peeter kiiresti.

Seminari lõpus tõusis püsti proua Raudnärv.
„Ma pean tunnistama,“ ütles ta, „et ma ei oodanud seda. Aga ma näen siin arengut.“

Suur Peeter sirutas end.
„Kas see tähendab, et ma olen nüüd… motivatsioonikõneleja?“

„Ei,“ vastas õppejuht. „See tähendab, et sa oled õppija.“

Aplaus. Päris aplaus.

Koridoris pärast seminari ohkas Suur Peeter sügavalt.
„Ma ei karjunud kordagi.“

„Sa hingasid kõvasti,“ märkis Pille-Riina.

„Aga see oli sisemine,“ ütles Peeter uhkelt.

Õpetaja möödus ja naeratas.
„Hea töö. Homme on matemaatika.“

Suur Peeter tardus.
„Kas… kas mul on PR-manager ka seal?“

Pille-Riina pani kaustiku kinni.
„Alati.“

Loo moraal: Mõnikord ei ole vaja häält maha keerata.
Piisab, kui keegi õpetab, millal paus töötab paremini kui plahvatus.

VI. osa. Lõppstseen ehk päev, mil isegi uks tundis end mõistetuna

Õppejuhi kabinetis valitses vaikus.
See oli selline vaikus, mis pani isegi kaktuse aknalaual end sirgemaks ajama.

Suur Peer istus toolil, selg kahtlaselt sirge, kott süles nagu turvavöö. Silmad suured ja siirad – nagu kartulikooremasin, mis on just avastanud empaatia.
Tema kõrval seisis Pille-Riina, käed kaustikul, näoilme „olen olukorra üle kontrolli all“.

Õppejuht pani prillid ette.
„Suur Peeter,“ ütles ta rahulikult, „minuni on jõudnud info, et sa korraldasid täna koridoris… liikuva sündmuse.“

„See polnud sündmus,“ ütles Peeter kiiresti. „See oli kinnine proov. Ilma publikuta. No… peaaegu.“

Pille-Riina noogutas kohe.
„Tegemist oli pilootprojektiga,“ selgitas ta professionaalselt. „Uus suund: liikumine on tervis. Peeter demonstreeris pöörde-ja-hõike kombinatsiooni, mille eesmärk oli testida keha ja hääle koostööd.“

Õppejuht tõstis kulmu.
„Kas see seletab ka seda, miks esimese korruse õpetajate toas kukkus kalendrist märts otse aprilli?“

Peeter köhatas.
„Ma tegin… ühe väikese hüppe.“

„Ambitsioonika hüppe,“ täpsustas Pille-Riina rahulikult. „Me tunnistame seda. Seetõttu oleme välja töötanud uue kampaania:
Vaiksem hüpe – parem tulemus.“

Õppejuht ohkas. Aga see oli selline ohkamine, kus sees oli ka natuke huumorit.
„Kas ma peaksin muretsema?“

„Ei,“ vastas Pille-Riina kohe. „Meil on olemas kriisiplaan.“

Ta avas kaustiku ja luges ette:

„Häälemodulatsioon – algajatele“

„Toolil püsime koos!“

„Klassijuhataja ei vaja megafoni“

Peeter noogutas innukalt.
„Ja ma luban… püüan vähem kukkuda uksest klassi sisse. Kuigi vahel uks lihtsalt… kutsub mind.“

„Me töötame ka uksega terapeutiliselt,“ lisas Pille-Riina.

Õppejuht vaatas neid mõlemat. Siis muigas.
„Olgu. Ma annan teile võimaluse. Aga ma tahan näha arengut.“

Peeter ajas end sirgu.
„Sa näed! Mul on PR-manager! Mul on tulevik!“

„Me liigume kuu eesmärgi poole,“ ütles Pille-Riina.
„Suur Peeter – ilma ühegi noomituseta.“

Õppejuht naeratas.
„See oleks tõesti ajalooline päev.“

„Ja siis,“ hüüdis Peeter vaimustunult, „annan ma pressikonverentsi!“

„Ei,“ ütles Pille-Riina kohe.
„Ei anna.“

Ta vaatas Peetrile otsa.
„Vähemalt mitte enne, kui see on kooskõlastatud. Ja uksega.“

Teksti kokkuvõte

(Lühike meenutus, millel ülesanded põhinevad.)

Suur Peeter saadeti koolipsühholoogi juurde pärast seda, kui ta oli taas tekitanud klassis elevust ning isegi tema PR-manager ei suutnud enam olukorda mainekujundusega siluda.

Koolipsühholoog vestleb temaga rahulikult ja uurib, miks ta tunnis teisi segab. Vestluse käigus selgub, et Peeter ei soovi tegelikult kedagi pahandada. Tal on sageli igav, ta vajab tähelepanu ning tal on raske eristada, millal on nalja aeg ja millal mitte.

Psühholoog aitab tal koostada plaani: kuidas märgata oma käitumist; millal teha hingamispause; kuidas õpetajalt abi küsida ning kuidas sõpradele märku anda, et on aeg keskenduda ja töötada tõsises režiimis.

Suur Peeter lubab plaani proovida, kuigi teeb seda veidi nurisedes. Psühholoog rõhutab, et huumor ei ole keelatud. Oluline on vaid see, et see ei segaks õppimist ega teiste tööd.

ÜLESANDED 

1. Mis teemad selles tekstis esinevad? Koosta loetelu.

Vastused:

klassikäitumine

distsipliin ja selle parandamine

koolipsühholoogi roll

enesejuhtimine

tähelepanuvajadus

huumor koolielus

koostöö (õpilane–õpetaja–psühholoog)

2. Mis on selle teksti mõte?

Vastus:
Teksti mõte on näidata, et isegi humoorikas ja segav õpilane võib vajada toetust, ning et koolipsühholoog saab aidata tal leida paremaid viise oma käitumise juhtimiseks. Lugu õpetab, et distsipliin ei tähenda naljade keelamist, vaid sobiva aja ja koha mõistmist.

3. Milline on tekstis põhikonflikt?

(mis on probleem, mis tuleb lahendada?)

Vastus:
Suur Peeter segab tunde naljade ja ootamatute väljaastumistega ning õpetaja ei suuda enam olukorda kontrollida. See tekitab konflikti klassis ja koormab erinevaid osapooli.

4. Miks segab Suur Peeter tundi?

(kirjuta vähemalt 2 põhjust)

Vastused:

1. Tal on tunnis igav ja ta otsib tegevust.

2. Ta tahab tähelepanu oma klassikaaslastelt.

3. Ta ei saa alati aru, millal on nalja tegemiseks õige hetk.

4. Tal puuduvad paremad enesejuhtimise strateegiad.

5. Mida teeb koolipsühholoog, et probleemi lahendada?

Vastus:
Psühholoog räägib temaga rahulikult, kuulab tema põhjuseid, selgitab sobiva käitumise põhimõtteid ning aitab tal koostada konkreetse plaani: märkamissignaalid, pausis, suhtlemisviis, abi küsimine ja tõsise režiimi kokkulepped.

6. Kirjelda Suure Peetri emotsioone.

Vastused:

– algul ärritus ja trots („miks mina jälle?“);

– segadus („ma ei tahtnud midagi paha“);

– leebumine, kui teda päriselt kuulatakse;

– lootus, et äkki saab paremini;

– veidi murelik, et kas ta päriselt suudab muutuda.

7. Milline lahendus tuleb teksti lõpus?

Vastus:
Suur Peeter ja psühholoog lepivad kokku enesejuhtimise plaanis: naljad jäävad alles, aga õigesse aega; tunni ajal on fookus õppimisel; Peetri käitumist jälgitakse ning antakse tagasisidet. Peeter ise lubab proovida ja tunneb, et teda mõistetakse.

8. Kirjuta kolm soovitust, mida Suur Peeter võiks järgmisena teha, et oma käitumist parandada.

Võimalikud vastused:

– kasutada hingamispause, kui ta tunneb, et tahab impulsiivselt nalja teha;

– anda õpetajale märku, kui tal on liiga raske keskenduda;

– kirjutada naljad vihikusse ja jagada neid vahetunnis;

– hoida tunnis käed ja suu tegevuses (märkimine, mõttekaardid);

– teha koostööd klassikaaslastega, kes aitavad talle märku anda.

9. Kuidas see lugu võiks aidata õpetajaid ja õpilasi päriselus?

Vastus:
Lugu näitab, et käitumisprobleem tuleb sageli mõistmisest, mitte pahatahtlikkusest; et rahulik dialoog ja strateegiad on efektiivsemad kui karistamine; ning et igal õpilasel võib olla vajadus oma tähelepanu, huumori ja energia suunamiseks.

10. Milline õppetund jääb loost lugejale?

Vastus:
Kõige probleemsemad õpilased vajavad tihti kõige rohkem mõistmist ja juhendamist. Huumor ja distsipliin võivad eksisteerida koos, kui õpilane õpib valima õiget aega ja kohta.

Lucy Calkinsi kirjutamis- ja lugemispedagoogika lähtekohad

Lucy Calkinsi kirjutamis- ja lugemispedagoogika lähtub arusaamast, et keeleoskus areneb kõige tõhusamalt siis, kui õppija loeb, kirjutab, arutleb ja reflekteerib tähenduslikes olukordades. Keeleõpe ei keskendu üksnes õigetele vastustele või vormilistele oskustele, vaid mõtlemisele, eneseväljendusele ja vastutuse kujunemisele.
Calkinsi lähenemises on õppija aktiivne autor ja lugeja, kes tõlgendab tekste, seostab neid oma kogemusega ning õpib keelt kasutades. Olulisel kohal on jutustav ja arutlev tekst, avatud küsimused, eneseanalüüs ning õpetaja roll juhendaja ja suunajana, mitte hindajana. Huumor, eksimine ja katsetamine on õppimise loomulik osa, kui need viivad teadlikuma keele- ja käitumisvalikuni.

TÖÖLEHT (B2 tase)

Teema: Huumor, vastutus ja distsipliin koolis (Lucy Calkinsi pedagoogika põhimõtteid järgides)Lähteks tekstTekst „Väike Peeter ja Suur Peeter“

I. Teksti mõistmine ja tõlgendamine. Vasta täislausetega.1. Miks Suur Peeter tundi korduvalt segas? Too välja vähemalt kaks põhjust.2. Kuidas Suur Peeter ise oma käitumist põhjendas?3. Millist rolli mängis huumor Peetri käitumises?4. Kuidas aitas koolipsühholoog Peetri olukorda mõista teisest vaatenurgast?

II. Arutle kirjalikult (Calkinsi keskne osa)5. Millal muutub nali häirivaks käitumiseks? Too näiteid tekstist ja oma kogemusest.6. Kas vastutus distsipliini rikkumise eest on alati ainult ühel inimesel? Põhjenda.

III. Eneserefleksioon. Vasta ausalt ja isiklikult.7. Kas oled ise kunagi olnud olukorras, kus arvasid, et teed nalja, aga keegi teine koges seda segamisena? Kirjelda lühidalt.8. Millised märgid aitavad sul edaspidi aru saada, millal on nalja aeg ja millal tõsine režiim?

IV. Kirjutamine. Vali üks ülesanne.A. Kirjuta Suure Peetri vaatenurgast lühike käitumisplaan: – mida ma teen, kui mul hakkab igav, – kuidas ma küsin abi, – kuidas säilitan huumori ilma tundi segamata.B. Kirjuta õpetajale või klassile lühike selgitav tekst, milles seletad, miks distsipliin ei ole keelamine, vaid kokkulepe.

V. Keeleline enesehindamine (Calkinsi reflektiivne lõpp)Tee ristike või lisa kommentaar.☐ Kasutasin täislauseid ja põhjendusi☐ Seostasin teksti oma kogemusega☐ Väljendasin oma mõtteid selgelt ja viisakalt☐ Õppisin midagi uut enda käitumise kohtaÜks lause lõpetuseks: Pärast selle töölehe täitmist mõistan, et distsipliin tähendab minu jaoks …