Keelekohviku meetodi rakendamine
Sissejuhatus
Tuginedes oma kogemusele nii üldhariduskoolis kui ka täiskasvanute keelekursustel, käsitlen keelekohvikut eelkõige õpetaja töövahendina, mille abil on võimalik kujundada õppijale tähenduslik suhtlusruum väljaspool traditsioonilist õpetaja–klass tunniloogikat. Minu jaoks ei ole keelekohvik lihtsalt lõbus üritus, vaid didaktiliselt struktureeritud suhtlussituatsioon, kus õpetaja peamine vastutus on sõnastada eesmärk, tagada turvalisus ja rollijaotus nii, et õppijate keeleline tegevus muutuks tegelikuks. Selle põhimõtte mõistmiseks alustan konkreetsest juhtumist, mis kujunes minu praktikas keelekohviku metoodiliseks murdepunktiks.
Sisukord
Sissejuhatus
Juhtumi refleksioon
Keelekohvik erakoolis
Teema: Õppima minek välismaale (EL) pärast gümnaasiumi
Õpetaja refleksioon. Miks hästi ette valmistatud rühm keeldus rääkimast?
Keelekohviku meetodi populaarsus
Õpilaste toetamine keelekohvikus
ÕPPEMATERJALID
I. Keelekohviku stsenaarium gümnaasiumiklassis
Teema: Edasiõppimise plaanid välismaal
Ülesanded 6–11
KONTROLLTÖÖ
Teema: Edasiõppimise plaanid välismaal
Hindamine
Keelekohviku stsenaarium
Teema: Milline on hea teenindus? Kus jookseb vastutus kliendi ja teenindaja vahel?
Rollimängud
Ühine arutelu rühmas
KEELEKOHVIK EESTLASTELE
Keelekohvik emakeelse suhtluspädevuse arendamiseks
Tunnikava
Kuidas me räägime? Rasked vestlused
Rääkimise labor
Suulise väljendusoskuse teadlik arendamine
Teema Eesti Väitlusselts
Tunnikava
Teema: Rääkimise labor
NÄIDIS
Olukord. Selgitada, miks on oluline suuline väljendusoskus?
ÕPILASE ENESEHINDAMISE LEHT
VASTUSED ÜLESANDELE
Tekst A. Analüüs
Tekst B. Analüüs
Tekst. Mis on keelekohvik ja miks sinna tulla?
TÖÖLEHT
Ülesanded I—VI lugemistekstile „Mis on keelekohvik ja miks sinna tulla?”
Vastused ülesannetele
VI. Rollimängu. Näidisdialoogid
Olukord A: klient ja müüja
Keelekohvik erakoolis
Teema: Õppima minek välismaale (EL) pärast gümnaasiumi
Keelekohvik toimus 11. klassi vene emakeelega õppijatega. Rühmi oli kaks: minu rühm ja teise õpetaja rühm. Eelnevalt oli kokku lepitud teema „Õppima minek välismaale (EL) pärast gümnaasiumi“. Eesmärk oli selge: õppijad tutvustavad valitud sihtkohta, põhjendavad valikut, kirjeldavad õpinguvõimalusi ja seejärel toimub rühmas arutelu (argumenteerimine, võrdlemine, kuulamisstrateegiad, küsimuste esitamine).
Oluline detail, mis iseloomustas minu õpilasi oli see, et õpilased tegid minu antud skeemi järgi ära põhjaliku eeltöö:sihtriik, ülikool, eriala/valdkond, sisseastumise tingimused, elukorraldus ja valiku põhjendus. Ka klassis, kui koos valmistusime Keelekohvikuks, nimetasid minu õpilased Euroopa riike ning märkisid, et tegemist on tasuta õppimisvõimalusega, kas siis sihtriigi keeles või inglise keeles.
Minu õpetajatunnetus (ja varasem suhtlus õppijatega) kinnitas, et valikud ei olnud väljamõeldised, vaid õpilased olid suhtunud ülesandesse väga tõsiselt, ning minek välismaale õppima oli heaks kiidetud ka nende perekonna poolt.
Keelekohviku päeval viibisid auditooriumis lisaks õppijatele ka õppejuht ja veel mõned teised õpetajad. Esimesena esines teise õpetaja rühm. Ettekanded olid valdavalt lühikesed ja sisult väga pealiskaudsed. Ainsaks pikemaks etteaste tegi õppija, kes valis hoopis Tartu Ülikooli ning oli ülikooli kodulehelt enda esitlusse kopeerinud sisseastumistingimused, mida ta ka kõigile tutvustas. Kuulajana jäi mulje, et ettevalmistus oli minimaalne ning keelekohvikusse suhtuti pigem formaalse kohustusena.
Seejärel alustas minu rühm. Esimene õppija – noormees, kes oli valinud Šveitsi – esitas hästi struktureeritud ja visuaalselt toetatud ülevaate, mille puhul oli näha põhjalikku uurimistööd (süsteemne info, argumenteeritud põhjendus, pildimaterjal). Minu, kui tema õpetaja jaoks, oli see metoodiliselt täiesti ootuspärane, sest see õpilane suhtus alati väga tõsiselt kõikidesse ülesannetesse.
Siis toimus murrang. Palusin ühel tüdrukul järgmisena oma valikut tutvustada. Ta ütles: „Mul on kõik ette valmistatud, aga ma ei hakka oma isiklikke plaane auditooriumi ees avalikustama. See on liiga isiklik teema. Ma ei ütle ühtegi sõna.“ Pärast seda kordus sama muster. Ka teised minu rühma õppijad ütlesid, et see on nende isiklik elu ning nad ei soovi seda avalikult jagada. Keelekohvik kaotas oma mõtte minu rühma reageerimise tõttu. Tegelikult mitte seetõttu, et õppijad poleks osanud, vaid nad ei nõustunud hakata esitama isiklikku tõde avalikus ruumis. Õpetajana teadsin ma kõikide õpilaste valikuid, kuid jagada õpilaste poolt mulle usaldatud saladust ma ei tohtinud.
Õppejuhi reaktsioon oli väga kriitiline. Ta tõlgendas olukorda nii, et mina ei olnud õppijaid ette valmistanud ja olen pidanud kooli keelekohviku traditsiooni ebaoluliseks. Negatiivne hinnang oli suunatud minu professionaalse pädevuse ja töö kvaliteedi diskrediteerimisele.
Õpetaja refleksioon. Miks hästi ette valmistatud rühm keeldus rääkimast?
Pärast seda juhtumit analüüsisin toimunut mitte enesekaitse vaatepunktist, vaid metoodiliselt ning küsisin endalt, milline didaktiline eeldus minu tegevuses osutus ekslikuks. Jõudsin järeldusele, et ebaõnnestumise põhjus ei olnud keeleline, vaid peitus kommunikatiivse olukorra sotsiaalses ja eetilises raamistikus.
Minu rühma õppijad rääkisid tõtt. Nad olid investeerinud aega ja mõelnud kõik hästi läbi ning käsitlesid seda teemat kui isiklikku tulevikuprojekti, mitte kui rollimängu. Just seetõttu tekkis neil avalikus ruumis tõrge: „Kui see on päris, siis ma ei jaga seda.“ Siin ilmneb paradoks, mida õpetaja peab keelekohvikus arvestama: mida autentsem teema, seda suurem võib olla privaatsusbarjäär.
Kuigi eesmärk oli arutelu ja vaba suhtlus, oli olukord korraldatud viisil, mis sarnanes pigem avalike ettekannetega auditooriumi ees (kohal olid õppejuht ja teised õpetajad; räägiti kuulajatele, mitte omavahel). See tekitas lisapingeid ning muutis keelekohviku olemuse taas õpetajakeskseks: õppija tajus, et teda jälgitakse ja tema esinemist hinnatakse. Sellises olukorras otsustas õppija end kaitsta ja keeldus osalemast.
Mul jäi ettevalmistuse ajal sõnastamata üks oluline metoodiline valik: kas ülesanne pidi põhinema fiktsioonil või isiklikul kogemusel. Ma ei öelnud selgesõnaliselt, et õppijad võivad luua kujuteldava olukorra või rääkida rollist, näiteks kujuteldavast kandidaadist. Eeldasin, et õppijad mõistavad ülesannet kui turvalist harjutust. Tegelikkuses tõlgendasid nad seda aga oma pärisplaanide avaliku jagamisena. Selline juhtum viitab selgelt õpetaja vastutusele: keelekohvikus peab alati sõnastama selgelt vastuse küsimusele, kuivõrd isiklik ja ehe peab olema ülesande lahendus. Selles ebaõnnestumises peitus minu jaoks oluline õppetund: keelekohvik ei ebaõnnestu seetõttu, et õppijad ei oska. Keelekohvik ebaõnnestub siis, kui õpetaja ei ole piisavalt täpselt läbi mõelnud ja kujundanud sotsiaalset olukorda, sealhulgas privaatsuse, turvalisuse, rolliootuse, publiku olemasolu ja võimalikku hinnangu andmist.
Keelekohviku populaarsus
Keelekohviku meetodi populaarsus
Käsitlen keelekohvikut kommunikatiivse keeleõppe ja sotsio-konstruktivistliku õppimiskäsitusega kooskõlas. Keelt omandatakse eelkõige keelt kasutades ning pädevus kujuneb osaledes tähenduslikes suhtluspraktikates. Keelekohvik nihutab fookuse õpetajalt õppijale, kuid ainult tingimusel, et õpetaja ei taanda tegevusi vabaks jutuajamiseks, vaid kujundab eelnevalt suhtluse arhitektuuri.
Keelekohvikus on õpetaja roll minu vaates kolmekordne:
1. suhtluskeskkonna looja (turvalisus, reeglid, ajastus, rühmadünaamika);
2. keelelise toe disainer (sõnavara, lausemallid, rollikaardid, küsimustikud);
3. kujundava hindamise vaatleja (mis tegelikult toimib, millised lüngad avalduvad).
Kui see struktuur on paigas, toetab keelekohvik samaaegselt:
– suulise väljendusoskuse arengut (soravus, lausestusmustrite automatiseerumine, sõnavara aktiveerimine),
– kuulamisoskust (spontaanse kõne mõistmine; erinev tempo ja aktsendid);
– pragmaatilist ja sotsiolingvistilist pädevust (viisakusstrateegiad, rollikäitumine, kõneaktid: palumine, mittenõustumine, vabandamine, tänamine);
– õppija eneseregulatsiooni ja õpipädevust (eesmärgistamine, refleksioon, strateegiate valik).
Alljärgnevad järeldused ei ole minu jaoks soovitused, vaid õpetajatöö empiirilised põhimõtted, mis sündisid konkreetsest läbikukkumise juhtumist. Kui ruumis on juhtkond ja kolleegid, muutub keelekohvik kergesti etenduslikuks hindamissituatsiooniks. Lahendus ei ole publiku keelamises, vaid formaadi ümberkujundamises.
1. Esitluse asemel jaamade süsteem (õppijad liiguvad väikestes gruppides, räägivad sama sisu mitu korda eri partneritele);
2. Lava kaotamine (seismine auditooriumi ees) ja asendamine dialoogi ja küsimustega. Õpilase privaatsus tuleb teha nähtavaks ja anda talle legitiimne võimalus valida:
A-variant: räägin pärisplaanist;
B-variant: räägin kujuteldavast plaanist (roll);
C-variant: räägin üldisest võrdlusest (Euroopa riigid kui õpikeskkonnad) ilma isikliku valikuta.
Minu juhtumis puudus valik. Keelekohvik võib olla autentne ka ilma isikliku paljastuseta. Autentsuse saab nihutada sisule, mitte biograafiale, näiteks
– mitte kuhu sina lähed, vaid millised tegurid mõjutavad valikut;
– mitte minu unistus, vaid valikukriteeriumide argumenteerimine.
See juhtum andis tegelikult väga väärtuslikku infot:
1. õppijad olid võimelised tegema sisukat uurimistööd;
2. nad eristasid selgelt avalikku ja isiklikku ruumi;
3. nad olid valmis keeleliseks soorituseks, kuid keeldusid sotsiaalsest rollist.
See tähendab, et probleem ei olnud õppijates, vaid õpisituatsiooni sotsiaalses konstruktsioonis, mille autor olin mina kui õpetaja.
Minu kogemuse põhjal on keelekohvik üks tõhusamaid meetodeid keele kasutamise aktiveerimiseks, kuid see on ühtlasi ka meetod, mis paljastab ka õpetaja loodud disaini nõrgad kohad. Keelekohvik ei ole edukas seetõttu, et õppijad räägivad, vaid seetõttu, et õpetaja on loonud tingimused, kus rääkimine on:
1. turvaline (hinnangusurve madal);
2. tähenduslik (sisu loeb päriselt);
3. valikuline (privaatsus on kaitstud);
4. struktureeritud (keeleline tugi ja rolliootused on selged).
Ma ei käsitle seda juhtumit kui halba päeva, vaid näen selles professionaalse arengu lähtepunkti. Ebaõnnestunud keelekohvik sundis mind täpsustama oma õpetaja-autori positsiooni. Ma ei rakendanud meetodit, vaid kujundasin sotsiaalse olukorra — ja sain kogemuse kaudu aru, et õppijate vaikus ei tähenda puudulikke akadeemilisi oskusi, vaid oli privaatsuse ja väärikuse keeleliseks väljenduseks.
Õpilaste toetamine keelekohvikus
Keelekohviku juhendajana lähtun eesmärgist luua turvaline ja keelelist aktiivsust toetav õpikeskkond. Minu õpetajakogemus kinnitab, et keeleõppe tulemuslikkus sõltub oluliselt õppija psühholoogilisest turvatundest ja valmisolekust keelt kasutada, mitte üksnes õppematerjalidest. Seetõttu keskendun keelekohviku kujundamisel kolmele põhivaldkonnale: süsteemne häälestus ja soojendus; ebavõrdse keeletasemega rühmade teadlik juhtimine ning eestikeelse suhtluse järjepidev hoidmine. Häälestus- ja soojendusmängud leevendavad tõhusalt pinget ja käivitavad suhtluse ning määravad sageli kogu kohtumise dünaamika. Ebavõrdse keeletasemega rühmades rakendan diferentseerimist ja vastastikuse toetusega ülesandeid, vältides nii nõrgemate marginaliseerumist kui ka tugevamate passiivsust.
Keelekohviku algfaasis on häälestus- ja soojendusmängude keskne eesmärk luua psühholoogiliselt turvaline, suhtlust soodustav ja keelekasutusele avatud õpikeskkond. Valitud sissejuhatavad tegevused peavad vähendama ärevust, toetama rühmadünaamikat ning soodustavad osalejate valmisolekut eesti keelt kasutada.
Nimemängud ja lihtsad mängulised tegevused täidavad korraga mitut didaktilist funktsiooni: need toetavad vastastikust tundmaõppimist, aktiveerivad mälu ning annavad osalejatele varase eduelamuse keelekasutuses. Järgnevate häälestusülesannete kaudu suunatakse tähelepanu keelekohviku teemale, aktiveeritakse sõnavara ning luuakse seos varasemate kogemustega. Paaris- ja rühmatööl põhinevad ülesanded toetavad loomulikku suhtlust, kuulamisoskust ja koostöist keelekasutust.
Keelekohviku meetodi kaudu toetab õpetaja õppija keelelist, sotsiaalset ja afektiivset arengut terviklikult. Õpetaja rolliks on läbi viia tegevused ja kujundada turvaline ja hinnanguvaba õpiruum. Toetus avaldub kolmel tasandil: rühma toetamine, individuaalse õppija toetamine ja õppeprotsessi struktureeritud juhtimine. Eesmärgiks on vähendab eksimishirmu ja soodustada spontaanse kõne teket nii, et õppijad toetavad üksteise keelekasutust ning arendavad dialoogilisi oskusi.
Keelekohviku stsenaarium
| Aeg: 90 minutit Sihtgrupp: täiskasvanud keeleõppijad (A2–B2); üldhariduskooli vanema astme ja kutsekooli õppijad; sisserändajad ja püsielanikud; täiskasvanud, kes vajavad regulaarset keelepraktikat. Eesmärgid 1. suurendada kõnelemisjulgust; 2. arendada spontaanset suulist väljendusoskust; 3. aktiveerida olemasolevat sõnavara ja suhtlusstrateegiaid. |
| Tegevuste ülesehitus – keelekohviku tegevused koosnevad kahest omavahel seotud etapist; I etapp – paaristöö – osalejad töötavad paarides; – vesteldakse ja arutletakse eelnevalt kokkulepitud päevateemadel; – rõhk on kõigi osalejate aktiivsel kõnelemisel turvalises ja toetavas keskkonnas; – paarid vahetavad mõtteid ja kujundavad oma seisukohti. Üleminek I ja II etapi vahel: – iga paar teeb ühise valiku, millise idee, arvamuse või vaatenurga nad rühmatöös esile toovad; |
| II etapp – rühmaarutelu – kogu grupp arutab paaride poolt välja pakutud teemasid ja seisukohti; – õpetaja juhib arutelu toetavalt; – soodustatakse erinevate vaatenurkade esilekerkimist ja ühist tähendusloomet; |
| Tulemus – osalejad on saanud turvalises keskkonnas aktiivselt keelt kasutada; – suureneb kõnelemisjulgus ja suhtlusvalmidus |
1. Avasõnad (5 min)
Tervitus, reeglite meelde tuletamine (ainult eesti keel, vigu ei parandata)
Teema: nt Minu nädal, Minu tööpäev, Hea ja halb teenindus
2. Häälestus (15 min; paarides)
Mängud või „Kuidas sul täna läheb?“
„Mis oli eile tore?“, „Mis sind täna väsitas?“
3. Põhisuhtlusülesanne (50 min)
Paaris- ja rühmatöö:
– rollimäng (poes, arsti juures, tööl)
– arutelukaardid (avatud küsimused)
Algajatele: lausemallid ja fraasikaardid
Edasijõudnutele: arutelu + põhjendamine
4. Kokkuvõte (20 min)
Ringis: „Üks uus sõna või väljend“
Enesehindamine: „Mis tuli täna paremini välja kui varem?“
Õpetaja roll: Räägib ≤10% ajast;
Teema: Milline on hea teenindus? Kus jookseb vastutus kliendi ja teenindaja vahel?
Rollimängud
| Olukord: Probleemne sisseost – poes (klient – müüja) – teenindusletis / kassas – probleem ostuga (vale kaup, hind, teenindus) Rollid – klient – teenindaja – vaatleja (annab pärast lühikese tagasiside: mis oli hea?) |
| ALGAJAD Eesmärk: turvaline rääkimine, sõnavara aktiveerimine, enesekindluse tõstmine. |
| Paaristöö. Lausemallid ja fraasikaardid Üks on klient, teine teenindaja. Kasuta vähemalt 3 lausemalli. Poes (neutraalne suhtlus) Tere! Palun üks … Kui palju see maksab? Kus on …? Aitäh! Nägemist! Hea teenindus Teenindaja on sõbralik. Teenindaja aitab mind. Mulle meeldib see pood. Ma saan abi kiiresti. Halb teenindus Teenindaja on ebasõbralik. Ma ei saa abi. Ma olen rahulolematu. See on halb teenindus. Arutelukaardid algajatele (avatud, lihtsad küsimused) |
| 1. Kas sulle meeldib poes käia? Miks? 2. Milline on hea teenindaja? 3. Kas teenindaja peab alati naeratama? 4. Kas sa küsid poes abi? |
| Edasijõudnud Eesmärk: arutlemine, põhjendamine, isikliku kogemuse sõnastamine. Valige üks küsimus ja arutage. Leppige kokku ühine seisukoht. |
| Aruteluküsimused 1. Mis teeb teenindusest hea teeninduse? Too näide. 2. Kas hea teenindus on olulisem kui madal hind? Miks? 3. Kas halb teenindus võib panna sind poodi vältima? 4. Kas kliendi ootused teenindusele on muutunud? Kuidas? 5. Kas teenindaja käitumine sõltub kliendist? Selgita. |
| Situatsioon: Klient on rahulolematu teenindusega |
| Ülesanne Klient: selgita probleemi ja põhjenda oma rahulolematust. Teenindaja: vasta viisakalt, paku lahendust. Rühm: arutage, kas olukord lahenes hästi. |
Eesmärk
1. aktiveerida kogu rühma suhtlust samal teemal;
2. võrrelda isiklikke kogemusi;
3. arendada põhjendamis- ja kuulamisoskust;
1. Häälestus (5 min)
Mõtle ühele olukorrale, kus teenindus oli väga hea või väga halb.
2. Jagamine paaris (10 min)
Jaga oma kogemust.
Ütle, mis oli hea või halb ja miks.
3. Rühmaarutelu – ühise seisukoha kujundamine (15 min)
Kogu rühm arutab
1. Millised omadused kordusid hea teeninduse kirjeldustes?
2. Mis põhjustas halva teeninduse?
3. Kas probleem oli rohkem teenindajas või olukorras?
4. Kas klient on alati kuningas või on ka kliendil vastutus hea teeninduse tekkimisel?
5. Mis on sinu jaoks hea teeninduse kõige olulisemas omadused?
6. Kas sinu arvamus teenindusest on muutunud arutelu jooksul?
Osalejad
1. väljendavad nõustumist või mittenõustumist;
2. toovad põhjendusi ja näiteid.
Minu arvates…
Ma arvan nii, sest…
Minu kogemuse järgi…
1. kõigil on isiklik kogemus teenindusega;
2. toetab sotsiaalset õppimist ja kuuluvust;
3. sobib eri keeleoskuse tasemetele
Rääkimise labor. Eesti Väitlus Selts
Suulise väljendusoskuse teadlik arendamine
Rääkimise labor on metoodiline skeem, mida kasutan suulise väljendusoskuse arendamiseks nii keelekohvikus kui ka klassitöös. Lähtun põhimõttest, et rääkimine ei ole juhuslik improvisatsioon, vaid oskus, mida saab õpetada, harjutada ja teadlikult paremaks muuta. Rääkimise labor loob õppijale selge raami, mille abil mõtteid järjestada, kuulajaga arvestada ja oma kõnet olukorra järgi kohandada.
| Teemad Eesti Väitlusselts https://oppematerjalid.argument.ee/ |
| Õppevideo. Aeg: 6.08 https://oppematerjalid.argument.ee/keskkoolivaitlus/vahemarkused/ |
| 1. Teaduse ja tehnoloogia kiire areng on ühiskonnale kahjulik. 2. Koolid peaksid vanusel põhinevate klasside süsteemi asendama. tasemepõhiste ainerühmadega. 3. Euroopa ühine põllumajanduspoliitika on kahjulik. 4. Moraal sõltub kultuurist. 5. Keskharidus peaks olema kohustuslik. |
| Teema: Rääkimise labor |
| Aeg: 45—90 min |
| Tunni eesmärk Õpilane: – oskab selgelt ja loogiliselt oma mõtteid esitada; – oskab rääkida järjest, mitte katkendlikult; – oskab kuulata teisi ja neile sisuliselt reageerida; – suudab kohandada oma kõnet olukorra ja aja järgi. |
| Me ei vaidle ega otsi võitjat. Oluline on arusaadav rääkimine ja mõtestatud kuulamine |
| Rääkimine ei ole improviseeritud kaos |
| Sissejuhatus (5 min) Tund algab lühikese sissejuhatusega, mille eesmärk on suunata õppijad mõtlema rääkimise kui oskuse peale. Õpetaja: Paljud inimesed oskavad rääkida, aga ei oska selgelt rääkida. Täna me ei vaidle, ei tõesta ega ründa. Täna me harjutame rääkimist kui oskust. Sellele järgneb arutelu kogu rühmaga: 1. Millal on kõnelejat hea kuulata? 2. Millal muutub jutt segaseks või igavaks? Arutelu loob ühisosa ja aitab õppijatel sõnastada kuulaja vaatenurka, mis on teadliku suulise väljenduse eelduseks |
| Rääkimise labori skeem /mudel |
| Õppijatele tutvustatakse lihtsat, kuid universaalset rääkimise mudelit: Hea suuline esitus koosneb neljast osast 1. Algus – miks ma räägin? 2. Selgitus – millest ma räägin? 3. Põhjendus või näide – miks see oluline on? 4. Lõpp – mida kuulaja peaks meelde jätma? Skeemi saab rakendada arvamuse; kogemuse; nähtuse; probleemi; idee tutvustamisel. |
Olukord. Selgitada, miks on oluline suuline väljendusoskus?
Rääkimisaeg: 1,5 minutit
1. ALGUS – miks ma räägin?
– loob konteksti;
– ütleb kuulajale, miks teema on oluline;
– häälestab kuulamise.
Ma räägin suulisest väljendusoskusest, sest see on oskus, mida me kasutame iga päev, aga mille peale me väga ei mõtle. Tavaliselt eeldame, et kui inimene oskab rääkida, siis ta oskab ka oma mõtteid selgelt väljendada, kuid see ei ole alati nii.
2. SELGITUS – millest ma räägin?
– täpsustab teemat;
– väldib üldsõnalisust;
– määratleb, millest täpselt jutt käib.
Suuline väljendusoskus ei tähenda ainult rääkimist, vaid oskust oma mõtteid teadlikult kavandada ja esitada nii, et teised neist aru saaksid. See hõlmab seda, kuidas me oma juttu alustame, kuidas me mõtteid järjestame ja kuidas me oma jutu lõpetame.
3. PÕHJENDUS / NÄIDE. Miks see on oluline?
– kujundab abstraktse mõtte elulähedaseks;
– seob teooria kogemusega;
– põhjendab, miks see oskus on vajalik.
Näiteks võib inimene tunda, et tal on väga head mõtted, aga kui ta hakkab rääkima, muutub jutt hüplikuks ja kuulajal on raske järge pidada. Sellisel juhul ei ole probleem teadmistes, vaid selles, et mõte ei ole keeleliselt läbi töötatud. Kui suuline eneseväljendus on selge ja struktureeritud, on kuulajal lihtsam kaasa mõelda ja rääkijat tõsiselt võtta.
4. LÕPP. Mida kuulaja peaks meelde jätma?
– võtab jutu kokku;
– annab kuulajale ühe selge mõtte;
– tekitab lõpetatuse tunde.
Seega võib öelda, et suuline väljendusoskus ei ole lihtsalt loomulik rääkimine, vaid teadlik keeleline tegevus, mida saab harjutada ja arendada. Kui inimene õpib oma mõtteid selgelt esitama, muutub ka suhtlus teistega lihtsamaks ja tulemuslikumaks.
Õppematerjalid
Keelekohviku stsenaarium
| Teema: Edasiõppimise plaanid välismaal Rühm: 12 õpilast Kestus: 90 min Eesmärk: Arendada õpilaste suulist väljendusoskust, sõnavara ja enesekindlust haridusvalikute ja edasiõppimise teemal; toetada suhtlusoskusi ja dialoogi juhtimist. |
| 1. Avamine (10 min) Õpetaja: Tere tulemast keelekohvikusse! Täna räägime teie tulevikuplaanidest ja sellest, millistesse Euroopa riikidesse soovite õppima minna. Keelekohvikus on eesmärk palju rääkida. Vigu me ei paranda, keskendume suhtlusele. 2. Reeglite meeldetuletus (2 min) – räägime ainult eesti keeles – kõik saavad sõna; – eksimine on lubatud; – paaris- ja rühmatööd. Õpetaja räägib vähe, õpilased palju |
| 3. Soojendus (6 min). Kuhu sa läheksid täna? Õpetaja kirjutab tahvlile 5 riiki: Holland, Saksamaa, Soome, Prantsusmaa, Tšehhi Ülesanne: Õpilased liiguvad klassis ringi. Õpetaja loeb riikide nimed ette. Õpilane peab kiiresti liikuma selle riigi juurde (toolide või paberitega märgitud alad), kuhu ta täna õppima läheks. Kohale jõudes jagavad 20 sekundit, miks nad selle valisid. |
| 4. Soojendus (15 min) Nimemäng + teema (7 min). Mina olen … ja ma tahan õppida … Õpilased seisavad ringis. Igaüks ütleb oma nime + eriala, mida soovib välismaal õppida: „Mina olen Marleen ja ma tahan õppida psühholoogiat.” Järgmine kordab eelneva nime ja lause ning lisab enda oma. (12 õppijaga piisab iga õpilase lausest 1 kord.) |
| 5. Paaristöö (8 min). Mis sind selle eriala juures paelub?” Õpilased pöörduvad paremal seisva kaaslase poole ja räägivad 1 minut oma valikust. Siis vahetatakse partnerit. Õpetaja signaaliga (plaks või kelluke) toimub partneri vahetus 3 korda |
6. Ülesanne A. Edasi õppima Euroopasse (maakaardid; 15 min)
Õpetaja jagab laiali 12 riigikaarti (või riiginimed paberitel): Taani, Holland, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Portugal, Austria, Sloveenia, Rootsi, Soome, Belgia
1. Iga õpilane valib riigi, kuhu ta plaanib minna (või mis on tema unistus).
2. Väikesed grupid (3 õpilast) saavad 5 küsimust, mis juhivad vestlust:
Miks see riik sind tõmbab?
Milline on sealne ülikool, mis sind huvitab?
Mis võib seal elamise juures keeruline olla?
Kas sa oskad selle riigi keelt? Kas peaksid õppima?
Kui kauaks sa tahaksid sinna jääda?
Õpetaja: Käib ringi, kuulab ja vajadusel toetab sõnavaraga.
7. Ülesanne B. Rollikaardid. Motivatsioonivestlus ülikooliga (20 min)
Õpilased paarides. Üks on ülikooli vastuvõtutöötaja, teine on sisseastuja.
Vastuvõtutöötaja roll. Küsib:
Miks te soovite meie ülikooli õppima tulla?
Millised on teie varasemad õpikogemused?
Miks arvate, et sobite sellele erialale?
Kas suudate välisriigis iseseisvalt hakkama saada?
Õpilase roll
Selgitab oma motivatsiooni
Toob välja tugevused ja nõrkused
Räägib eelnevatest kogemustest
Selgitab, mida tulevikus teha tahab
Kestus: 2 × 5 minutit (rollide vahetus).
Pärast rollimängu (5 min)
Paarid teevad lühikese kokkuvõtte sellest, mis hästi läks ja mis oli keeruline.
8. Ülesanne C. Väikerühma arutelu: Kas ma olen valmis välismaal õppima? (15 min)
Õpilased jagunevad kolme kaupa gruppidesse. Iga grupp arutab järgmisi väiteid (õpetaja jagab paberil):
1. Ma olen valmis elama teises kultuuris.
2. Ma saan hakkama inglise keeles õppimisega.
3. Ma olen piisavalt iseseisev.
4. Ma tulen toime üksindusega.
5. Ma tahan välismaal töötada ja õppida samaaegselt.
9. Ülesanne: Iga õpilane valib 1 väite, millega ta nõustub ja 1, millega ei nõustu.
Arutlevad 10 minutit.
Õpetaja roll on suunata rühmi vajaduse korral lisaküsimustega:
Miks nii arvad?
Mis oleks sinu jaoks kõige suurem väljakutse?
Mis annaks sulle kindlust juurde?
10. Kokkuvõte ja refleksioon. Ühine jagamine (15 min): Kõige olulisem mõte tänasest
Iga õpilane ütleb 1 lause:
Täna sain teada, et…
Mulle jäi kõlama, et…
Õpetaja kirjutab tahvlile 5–6 märksõna.
11. Tööleht
| Mulle vajalikud sõnad ja laused |
| Õpilased täidavad: – 5 uut sõna – 5 lauset, mida nad täna ütlesid Kirjuta tagasiside tänasele keelekohvikule. Mis sulle meeldis; mis ei meeldinud; kas oled rahul iseendaga; mida tahaksid teha järgmises keelekohvikus? |
12. Lõpusõnad ja tänu (3 min)
Õpetaja: Aitäh aktiivse osalemise eest! Loodan, et keelekohvik aitas teil selgemalt läbi mõelda oma tulevikuplaane. Järgmine kord on meie teema elamine ja töö välismaal.
Keelekohvik
Aeg: 90 min
Töövorm: individuaalne + paaritöö + rühmatöö
Abivahendid: internet (telefon või arvuti), märkmed
Keel: eesti keel
Kontrolltöö eesmärk. Hinnata õpilase
1. oskust otsida ja valida asjakohast infot internetist;
2. suutlikkust oma valikuid põhjendada ja argumenteerida;
3. suulist ja kirjalikku eneseväljendust;
4. valmisolekut osaleda arutelus ja reflekteerida.
A. Edasi õppima Euroopasse. Infootsing ja analüüs (15 min)
Õpilane valib ühe Euroopa riigi järgnevast loendist: Taani, Holland, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Portugal, Austria, Sloveenia, Rootsi, Soome, Belgia.
1. Otsi internetist infot ja täida vastused kirjalikult.Vasta järgmistele küsimustele:
1. Miks see riik sind edasiõppimiseks kõnetab?
2. Nimeta üks konkreetne ülikool või kõrgkool selles riigis.
3. Milline õppekava või eriala sind seal huvitab?
4. Mis võib seal elamise või õppimise juures keeruline olla?
5. Millist keelt seal õppimiseks vaja on? Kas peaksid seda õppima?
Hinnatakse: info asjakohasust, põhjenduste selgust, sõnavara.
B. Rollimäng: motivatsioonivestlus ülikooliga (20 min)
2. Paaristöö. Rollid
Õpilane A: ülikooli vastuvõtutöötaja
Õpilane B: sisseastuja
Vastuvõtutöötaja küsib:
1. Miks soovite meie ülikooli õppima tulla?
2. Millised on teie varasemad õpikogemused?
3. Miks arvate, et sobite sellele erialale?
4. Kas suudate välisriigis iseseisvalt hakkama saada?
Sisseastuja:
– selgitab oma motivatsiooni;
– toob välja tugevused ja nõrkused;
– räägib varasematest kogemustest;
– kirjeldab tulevikuplaane.
3. Pärast rollimängu vastavad paarid kirjalikult:
Mis läks hästi?
Mis oli keeleliselt või sisuliselt keeruline?
Hinnatakse: argumenteerimine, keeleline sujuvus, reageerimisoskus.
C. Väikerühma arutelu. Kas ma olen valmis välismaal õppima? (15 min). Arutage järgmisi väiteid:
1. Ma olen valmis elama teises kultuuris.
2. Ma saan hakkama inglise keeles õppimisega.
3. Ma olen piisavalt iseseisev.
4. Ma tulen toime üksindusega.
5. Ma tahan välismaal töötada ja õppida samaaegselt.
4. Vali üks väide, millega nõustud, ja üks, millega ei nõustu;
– põhjenda oma seisukohta;
– reageeri kaaslaste arvamustele.
1. Miks nii arvad?
2. Mis oleks sinu jaoks suurim väljakutse?
3. Mis annaks sulle kindlust juurde?
Hinnatakse: dialoog, kuulamine, põhjendamine.
D. Individuaalne refleksioon (kirjalik, 15 min). Kirjuta 8–10 lauset.
Vali kaks lausealgust ja täienda neid:
1. Täna sain teada, et …
2. Mõistsin, et edasiõppimise juures on oluline …
3. Minu jaoks on kõige suurem väljakutse …
4. Keeleliselt oli minu jaoks keeruline …
5. Järgmine samm minu jaoks oleks …
Hinnatakse: mõtestatus, keelekasutus, refleksioonivõime.
| – infootsingu oskus ja allikate asjakohasus; – selge ja loogiline eneseväljendus; – põhjendatud arvamus ja argumenteerimine; – aktiivne osalemine suhtluses; – refleksiooni kvaliteet. Maht ei ole hindamiskriteerium. Oluline on sisu ja mõtestatus. |
Keelekohvik
Keelekohvik eestlastele on koolipraktikas sageli alahinnatud, kuid minu kui eesti keele õpetaja kogemuse põhjal tõhus metoodiline formaat emakeelse suhtluspädevuse arendamiseks gümnaasiumiastmes. Kuigi emakeeles suhtlemist peetakse sageli iseenesestmõistetavaks oskuseks, näitab igapäevane õppetöö noorte raskusi selges, argumenteeritud ja olukohases eneseväljenduses, aktiivses kuulamises ning dialoogilise suhtluse hoidmises. Keelekohvik vastab sellele vajadusele kui teadlikult kujundatud suhtluspraktikale, kus emakeelt kasutatakse eesmärgipäraselt.
Keelekohviku vorm loob turvalise ja hinnanguvaba suhtluskeskkonna, mis võimaldab õppijal katsetada ilma hindesurveta, kuid õpetaja pedagoogilisel suunamisel. Selline õppevorm toetab gümnaasiumi riikliku õppekava keskseid üldpädevusi, eelkõige suhtluspädevust, mida käsitatakse oskusena end selgelt ja viisakalt väljendada, põhjendada seisukohti, pidada dialoogi ning väärtustada korrektset ja väljendusrikast keelekasutust.
Minu õpetajakogemuses toetab keelekohvik ka õppijaid, kes tavapärases klassitunnis jäävad passiivseks, kuid vajavad arenguks turvalist ruumi suuliseks eneseväljenduseks. Keelekohvik ei ole ainult vestlusring, vaid pedagoogiliselt sihitud suhtluspraktika, mis seob keelekasutuse mõtlemisoskuse, väärtuskasvatuse ja koostöökultuuriga.
Olukord. Selgitada, miks on oluline suuline väljendusoskus?
Rääkimisaeg: 1,5 minutit
1. ALGUS – miks ma räägin?
– loob konteksti;
– ütleb kuulajale, miks teema on oluline;
– häälestab kuulamise.
Ma räägin suulisest väljendusoskusest, sest see on oskus, mida me kasutame iga päev, aga mille peale me väga ei mõtle. Tavaliselt eeldame, et kui inimene oskab rääkida, siis ta oskab ka oma mõtteid selgelt väljendada, kuid see ei ole alati nii.
2. SELGITUS – millest ma räägin?
– täpsustab teemat;
– väldib üldsõnalisust;
– määratleb, millest täpselt jutt käib.
Suuline väljendusoskus ei tähenda ainult rääkimist, vaid oskust oma mõtteid teadlikult kavandada ja esitada nii, et teised neist aru saaksid. See hõlmab seda, kuidas me oma juttu alustame, kuidas me mõtteid järjestame ja kuidas me oma jutu lõpetame.
3. PÕHJENDUS / NÄIDE. Miks see on oluline?
– kujundab abstraktse mõtte elulähedaseks;
– seob teooria kogemusega;
– põhjendab, miks see oskus on vajalik.
Näiteks võib inimene tunda, et tal on väga head mõtted, aga kui ta hakkab rääkima, muutub jutt hüplikuks ja kuulajal on raske järge pidada. Sellisel juhul ei ole probleem teadmistes, vaid selles, et mõte ei ole keeleliselt läbi töötatud. Kui suuline eneseväljendus on selge ja struktureeritud, on kuulajal lihtsam kaasa mõelda ja rääkijat tõsiselt võtta.
4. LÕPP. Mida kuulaja peaks meelde jätma?
– võtab jutu kokku;
– annab kuulajale ühe selge mõtte;
– tekitab lõpetatuse tunde.
Seega võib öelda, et suuline väljendusoskus ei ole lihtsalt loomulik rääkimine, vaid teadlik keeleline tegevus, mida saab harjutada ja arendada. Kui inimene õpib oma mõtteid selgelt esitama, muutub ka suhtlus teistega lihtsamaks ja tulemuslikumaks.
Tunnikava
Kuidas me räägime? Rasked vestlused
| Teema: Kuidas me räägime? Rasked vestlused ja lugupidav suhtlus Aeg: 75 min Sihtgrupp: eestikeelsed noored ja täiskasvanud (üldhariduskooli vanem aste) Õpieesmärgid Õppija: – teadvustab, mis muudab vestluse keeruliseks; – analüüsib keele, tooni ja kuulamise rolli vestluse kulgemisel; – harjutab eriarvamuse ja kriitika väljendamist lugupidaval viisil; – reflekteerib oma suhtlusviisi ja keelekasutust. |
| 1. Avasõnad ja häälestus (5 min). Teema sissejuhatus „Kuidas me räägime?“ „Raske vestlus“ „Viimane hea vestlus“ 2. Õpetaja selgitus (lühidalt): Rasked vestlused on olukorrad, kus mängus on tugevad tunded (nt hirm, viha, häbi, ebamugavus) või erinevad väärtused ja huvid. Need võivad olla: – isiklikud (tervis, suhted, ebaõnnestumised); – sotsiaalsed (poliitika, identiteet, rahvus); – kooliga seotud või töised (kriitika, konfliktid, vastutus). 3. Küsimus rühmale Milline vestlus jääb meelde kui hea, kuigi teema oli keeruline? |
| 4. Häälestav arutelu ja mõistete avamine (20 min) Fookus: „Kuidas me räägime?“ – keele ja sõnavaliku roll rasketel teemadel; – toon, kehakeel ja sõnastus; – kuulamise ja reageerimise mõju vestluse pingele. 5. Aruteluküsimused (rühmas või paarides): 1. Mis teeb vestluse raskeks – teema, emotsioonid või sõnad? 2. Kuidas me tavaliselt keerulistes olukordades räägime? 3. Milline sõnakasutus aitab vestlust hoida? 4. Milline toon või sõnastus vestlust takistab? 5. Kuidas me kuulame – kas päriselt või vastamiseks 6. Kuidas väljendada eriarvamust lugupidavalt? 6. Väidete meetod (Nõustun / Ei nõustu): 1. Otsekohesus on alati parem kui pehmendamine. 2. Kui teema on raske, on vaikus parem kui rääkimine. 3. Kuulamine on raskem kui rääkimine. |
| 7. Juhitud arutelud (30 min). Paaris- ja rühmatöö Teemad 1. konfliktisituatsioonid (koolis, sõpradega, peres); 2. arvamuste põhjendamine; 3. tagasiside andmine ja vastuvõtmine. Ülesanne 1. vali üks keeruline vestlusolukord; 2. sõnasta, mida öelda ja kuidas öelda; 3. pööra tähelepanu sõnavarale, toonile ja kuulamisele. Õpetaja – juhib arutelu, esitab täpsustavaid küsimusi; – ei hinda, vaid suunab ja toetab. |
| 8. Kokkuvõte. Individuaalne refleksioon (kirjalikult või suuliselt): 1. Kuidas ma täna suhtlesin? 2. Millist sõnavara kasutasin? 3. Milline toon toetas vestlust? 4. Mida teeksin järgmises raskes vestluses teisiti? 9. Ühine kokkuvõte 1. Millised sõnad ja suhtlusviisid aitavad rasketes vestlustes edasi 2. Mida tähendab lugupidav suhtlus praktikas? Tunni eesmärk ei ole õigete vastuste leidmine, vaid vastutustundliku suhtlusviisi harjutamine turvalises keskkonnas. |
| ÕPILASE ENESEHINDAMISE LEHT Minu suuline esitus Teema: ___________________________ Rääkimisaeg: ______ sekundit |
| 1. ALGUS – miks ma räägin? ☐ Ütlesin selgelt, miks see teema on oluline ☐ Kuulaja saab aru, millest jutt tuleb Alguslause: 2. SELGITUS – millest ma räägin? ☐ Selgitasin, mis on põhiteem ☐ Kasutasin lihtsaid ja arusaadavaid sõnu ☐ Ei kaldunud teemast kõrvale Peamine mõte: 3. PÕHJENDUS või NÄIDE – miks see on oluline? ☐ Tõin näite või olukorra ☐ Seletasin, kuidas see päriselus väljendub Näide või põhjendus: 4. LÕPP – mida kuulaja peaks meelde jätma? ☐ Võtsin jutu kokku ühe lausega ☐ Andsin kuulajale selge lõppmulje Lõpulause: 5. Enesehinnang ☐ Rääkisin järjest ☐ Püsisin ajas ☐ Mind oli lihtne kuulata Mida ma järgmisel korral parandaksin? 6. Kus on skeem hästi / halvasti rakendatud? Tekst A Suuline väljendusoskus on väga oluline. Inimesed räägivad kogu aeg ja see mõjutab suhtlemist. On erinevaid olukordi, kus peab rääkima, näiteks koolis ja tööl. Kui inimene räägib hästi, siis on teda parem kuulata. Seetõttu on see teema tähtis. Küsimused 1. Kas algus on selge? ☐ jah ☐ osaliselt ☐ ei 2. Kas on selge, millest täpselt räägitakse? ☐ jah ☐ osaliselt ☐ ei 3. Kas on esitatud konkreetne näide või põhjendus? ☐ jah ☐ osaliselt ☐ ei 4. Kas tekstil on selge lõpp? ☐ jah ☐ osaliselt ☐ ei Kokkuvõte: Mis jäi tekstis segaseks? Tekst B Ma räägin suulisest väljendusoskusest, sest see mõjutab seda, kuidas teised meist aru saavad. Suuline väljendusoskus tähendab oskust oma mõtteid selgelt ja järjest esitada. Näiteks võib inimene teada palju, kuid kui ta räägib hüplikult, on kuulajal raske aru saada. Seetõttu on oluline õppida oma kõnet teadlikult üles ehitama. Küsimused 1. Leia alguslause: 2. Mis on peamine selgitus? 3. Mis on näide või põhjendus? 4. Milline on lõpumõte? Hinnang: Kas suulise esitluse skeem on siin hästi rakendatud? Miks? B2-tasemele kohandatud näidis Teema: Suuline väljendusoskus ALGUS Ma räägin suulisest väljendusoskusest, sest see mõjutab seda, kas teised saavad meist aru või mitte. SELGITUS Suuline väljendusoskus tähendab, et inimene oskab oma mõtteid rääkides selgelt ja järjest esitada. NÄIDE / PÕHJENDUS Näiteks võib õpilasel olla hea mõte, aga kui ta räägib liiga kiiresti või segaselt, ei saa teised temast aru. LÕPP Seetõttu on oluline õppida oma mõtteid teadlikult ja arusaadavalt väljendama. Õpetajale Neid materjale saab kasutada: – enne rääkimist (planeerimine) – rääkimise ajal (tugi) – pärast rääkimist (analüüs ja refleksioon) |
I. Mis on keelekohvik?
Keelekohvik on koht, kus inimesed harjutavad eesti keeles rääkimist vabas ja pingevabas õhkkonnas.
2. Mida teeb õpetaja keelekohvikus?
Õpetaja juhib tegevusi ja annab teemasid, kuid ei räägi ise palju; ta aitab osalejatel omavahel suhelda.
3. Miks ei pea keelekohvikus kartma eksida?
Sest seal ei parandata vigu kohe; kõigil on lubatud rahulikult katsetada ja rääkida.
4. Millistes tegevustes osalejad tavaliselt keelekohvikus osalevad?
Paaris- ja rühmatööd, rollimängud, arutelud, piltide kirjeldamine, lihtsad keelemängud.
5. Miks on keelekohvik kasulik kutsekooli õpilastele?
Sest neil tuleb tulevikus suhelda klientide, tööandjate ja kolleegidega ning keeleoskus on tööelus väga oluline.
6. Kes võivad keelekohvikus osaleda, kas ainult edasijõudnud või ka algajad?
Osaleda võivad kõik tasemed, nii algajad kui edasijõudnud.
7. Millist kasu saab keelekohviku külastamisest paari kuu jooksul?
Suureneb enesekindlus, rääkimine muutub lihtsamaks ja loomulikumaks.
8. Kuidas aitab keelekohvik luua uusi tutvusi?
Seal kohtab inimesi, kes on samas olukorras ja kellel on sarnane eesmärk: suhelda eesti keeles.
9. Kuidas erineb keelekohvik tavalise keeletunni vormist?
Tavalises tunnis räägib rohkem õpetaja; keelekohvikus räägivad peamiselt osalejad.
10. Milline peab õppija ise olema, et keelekohvikust maksimaalset kasu saada?
Ta peab olema avatud, julge, valmis proovima ning aktiivselt osalema.
II. Märgi, kas väide on tõene või väär (T / V)
1. Keelekohvikus räägib õpetaja kõige rohkem. — V
2. Keelekohvikus on lubatud vigu teha. — T
3. Keelekohvikus tehakse ainult grammatikaharjutusi. — V
4. Keelekohvik aitab suurendada enesekindlust. — T
5. Keelekohvikus saavad osaleda ainult kõrgtasemel keeleoskajad. — V
6. Kutsekooli õpilastele on keelekohvik kasulik tulevase töö jaoks. — T
7. Keelekohvik on koht, kus osalejad saavad sõpru leida. — T
8. Keelekohvikus ei tehta paaris- ega rühmatöid. — V
9. Keelekohvik aitab õppijal igapäevastes olukordades paremini suhelda. — T
11. Keelekohvikus ei tohi nalja teha. — V
III. Sõnavaraülesanne. Näidisvastused
1. Sõbralik õhkkond – koht, kus inimesed on lahked, toetavad ja positiivsed.
2. Pingevaba suhtlus – rääkimine ilma stressi ja hirmuta.
3. Paaris- ja rühmatöö – töötamine koos ühe või mitme kaaslasega.
4. Enesekindlus – usk, et ma saan hakkama ja julgen rääkida.
5. Praktikakogemus – oskus, mis tuleb harjutamise kaudu, päris olukordades.
IV. Loovülesannete. Näidisvastused
(Vastused võivad olla erinevad; siin on näited õpetaja jaoks.)
1. Kirjeldus ideaalsest keelekohvikust
„Minu ideaalne keelekohvik on koht, kus inimesed räägivad palju ja õhkkond on lõbus. Me räägime igapäevaelust, tööst ja hobidest. Õpetaja annab teema ja tegevused, kuid ei paranda vigu. Seal saab uusi sõpru ja keelt õppida märkamatult.”
2. Tööolukorrad, kus eesti keelt vaja
1. Klientidega suhtlemine.
2. Tööandjale aru andmine.
3. Telefonile vastamine töö juures.
3. Kui tihti käiksid keelekohvikus?
„Ma käiksin kord nädalas, sest see aitab mul keelt praktiseerida ja enesekindlust tõsta.”
V. Suhtlusülesanne. Võimalikud näidisvastused
(Õpetajale mõeldud näited; õppijad vastavad ise suuliselt.)
1. Mõnikord ma kardan, sest ma ei tea kõiki sõnu, aga keelekohvik aitab seda parandada.
2. Kõige keerulisem on rääkida võõraste inimestega või ametlikes olukordades.
3. Mind aitab piltide kirjeldamine ja rollimängud, sest need panevad kohe rääkima.
4. Mulle meeldib rääkida spordist, tööst ja filmidest.
5. Jah, mulle meeldiks, kui keelekohvik toimuks pärast tunde kord nädalas.
VI. Rollimängu. Näidisdialoogid
Olukord A: klient ja müüja
Klient: Tere! Kas te oskate öelda, kus on leivaosakond?
Müüja: Tere! Jah, see on seal paremal, teise rea lõpus.
Klient: Aitäh! Ja kas teil täna sooduspakkumisi on?
Müüja: Jah, kohv ja piim on soodushinnaga.
Olukord B: sõbrale helistamine
Sõber: Tere! Kuidas sul läheb?
Sina: Tere! Täna oli üsna rahulik päev. Käisin koolis ja õppisin.
Sõber: Mida õhtul teed?
Sina: Võib-olla lähen trenni või loen natuke.
Olukord C: keelekohviku tutvustamine
Uus õpilane: Mis koht see keelekohvik on?
Sina: See on koht, kus saame eesti keeles rääkida ja harjutada.
Uus õpilane: Kas peab palju rääkima?
Sina: Jah, aga eksida on lubatud. See on väga lõbus ja aitab keelt õppida.