ENESEHOID
Sisukord
Tervise hoidmine ja kolleegide toetamine
Tasakaalu hoidmine ja kolleegide toetamine
Panustamine meeskonnatunde hoidmisesse
Enesehoiu ja enesejuhtimise arendamine
Enesehoiu praktiseerimine
Füüsilise heaolu
Sotsiaalse heaolu
Emotsionaalne heaolu
Tasakaalu hoidmine: töö- ja eraelu piirid
Vabatahtlik tegevus ja selle tähendus
Vabatahtlik tegevus ja selle tähendus
Ülevaade koolitustest: vaimne tervis, enesehoid ja loovteraapia
Tervise hoidmine ja kolleegide toetamine
Oma vaimse, füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest hoolitsemine tähendab minu jaoks teadlikku tasakaalu hoidmist nii pingelistes olukordades kui ka igapäevases töörütmis. Õpetajatööga kaasnevad paratamatult keerulised olukorrad, s. h lastevanemate liigne sekkumine, mõne õpilase või rühma ebasõbralik käitumine õpetaja suhtes või pikaajalised konfliktid. Varasematel aastatel reageerisin ebameeldivatele olukordadele füüsiliste sümptomitega: tekkis kõhuvalu, vererõhk tõusis ning emotsionaalne pinge püsis mitu päeva. Tänaseks olen õppinud olukordi teadvustama ja neid konstruktiivselt lahendama. Minu kogemus on, et iga olukord tuleb rahulikult läbi rääkida ning igas konfliktis on kaks osapoolt. Mul on vedanud, et koolides, kus olen töötanud, jagavad kolleegid sama põhimõtet. Tõsisemate juhtumite korral ei jää õpetaja üksi: toeks on vanemõpetaja, õppenõustaja või õppejuht ning klassi- või rühmajuht. Selline vastastikune toetamine aitab ennetada läbipõlemist ning tagab, et nn ümarlauast lahkuvad osapooled rahuldava lahenduse, mitte pingega. Viimastel aastatel ei ole mul enam tekkinud varasemaid füüsilisi stressisümptomeid, sest kolleegid on aidanud mul probleeme lahendada koostöös.
Kolleegide vaimset heaolu toetan eelkõige kahel viisil.
Esiteks olen kuulaja ja arutluspartner. Kui kolleegil on pikaajaline probleem mõne õpilasega, vajab ta sageli inimest, kes mõistab olukorra keerukust ja kellega saab vabalt rääkida. Olen olnud mitmele eesti keele õpetajale usaldusisikuks, kellega saab turvaliselt analüüsida olukorda, sõnastada muresid ja mõelda läbi võimalikke lahendusi. Ainuüksi teadmine, et keegi kuulab ja ei vähenda probleemi tähtsust, toetab õpetaja emotsionaalset tasakaalu.
Teiseks julgustan kolleege kaasama tugistruktuuri ega jääma keeruliste olukordadega üksi. Olen märganud, et professionaalne tugevus ei seisne vaikimises, vaid koostöös ja vajadusel abi küsimises. Olen osalenud aruteludes, et lahendus sünniks toetavas õhkkonnas.
Füüsilise heaolu hoidmisel pean oluliseks liikumist ja ühisüritustes osalemist. Koolid, kus olen töötanud, on väärtustanud aktiivset eluviisi: osalemine Liikuma Kutsuva Kooli programmis, sammuvõistlused õpetajate ja õpilaste vahel, pikad jalgsimatkad, õuesõpe, sportimisvõimalused (bassein, spordisaalid, rühmatreeningud) ning ühised väljasõidud loodusesse. Minu jaoks on oluline alati osaleda ja olla kolleegide kõrval, sest ühisüritused tugevdavad meeskonnatunnet ning loovad emotsionaalse turvatunde. Näiteks käime praegu mõne kolleegiga KalevSpa spordiklubis, kus ühine liikumine toetab nii füüsilist vormi kui ka sotsiaalset sidet. Samuti pean oluliseks osaleda kooli traditsioonilistel väljasõitudel ja sünnipäevade tähistamisel. Kohalolek näitab austust ja hoiab kollektiivi sidusana.
Tasakaalu hoidmine ja kolleegide toetamine
Töö- ja eraelu tasakaal tähendab minu jaoks seda, et töö ei tohi muutuda pidevaks emotsionaalseks pingeks. Olen õppinud eristama olukordi, mida saan ise mõjutada, ja neid, mis vajavad meeskondlikku lahendust. Kui probleem on koolis läbi arutatud ja lahendus kokku lepitud, ei kanna ma seda emotsionaalset pinget enam koju kaasa. See on teadlik oskus, mis on kujunenud aastate jooksul.
Tasakaalu hoidmist toetan ka kolleegide puhul.
Esiteks on kokku lepitud, et õpetaja ei pea olema kättesaadav ööpäevaringselt. Koolis on kolleegidele soovitatud kehtestada selged suhtluspiirid (nt vastata kirjadele tööajal), et vältida pidevat vaimset koormust.
Teiseks julgustatakse õpetajaid osalema kooli ühisüritustel ja liikumisprogrammides, sest need aitavad tööpinget maandada ning tugevdavad omavahelist toetust. Kui kolleeg kõhkleb osalemast, olen kutsunud teda kaasa, sest ühine tegevus vähendab isolatsiooni tunnet ja tugevdab töömotivatsiooni.
Panustamine meeskonnatunde hoidmisesse
Olen osalenud koolielu erinevates tegevustes, sest pean kohalolekut ja ühist panustamist meeskonnakultuuri aluseks. Minu osalus väljendub järgnevas:
1. Osalen regulaarselt kooli sisekoolitustel ning aruteludes, kus käsitletakse õppe- ja kasvatustöö küsimusi.
2. Võtan osa ümarlauavestlustest keerukamate juhtumite lahendamisel koostöös vanemõpetaja, õppejuhi/õppenõustaja ja klassi- või rühmajuhatajaga.
3. Toetan kolleege individuaalsetes vestlustes: kuulan, analüüsin ja pakun emotsionaalset tuge olukordades, kus esineb pingeid õpilaste või lapsevanematega.
4. Osalen Liikuma Kutsuva Kooli programmi tegevustes, sh sammuvõistlustel, kus õpetajad ja õpilased liiguvad ühise eesmärgi nimel.
5. Võtan osa kooli korraldatud pikematest jalgsimatkadest, kus õpetajad ja õpilased läbivad ühiselt kindlaksmääratud vahemaid.
6. Panustan õuesõppe tegevustesse; osalen õpitegevustes väljaspool klassiruumi.
7. Kasutan kooli pakutavaid sportimisvõimalusi (bassein, spordisaal, rühmatreeningud õpetajatele).
8. Osalen koos kolleegidega spordiklubis (nt KalevSpa), mis ühendab liikumise ja omavahelise suhtluse.
9. Võtan osa kooli iga-aastastest väljasõitudest loodusesse (nt botaanikaaeda, loomaaeda, puhkekodusse Ida-Virumaal), kus toimuvad ühised sportlikud ja sotsiaalsed tegevused.
10. Osalen koolisündmustel ja traditsioonilistel ettevõtmistel, mis tugevdavad kollektiivi sidusust.
11. Käin kolleegide sünnipäevadel ning tähtpäevade tähistamisel, millega väljendan isiklikku austust ja hoolivust.
12. Osalen õpetajate ühistes koosviibimistes ja mitteametlikes kohtumistes, mis loovad usalduslikuma töökeskkonna.
13. Panustan õpetajate eesti keele õpperühmadesse (B2 ja C1 tase), millega olen loonud kolleegidele professionaalse arutelukeskkonna pedagoogilistel, metoodilistel ja didaktilistel teemadel.
14. Toetan kolleege täienduskoolituste valikul ja julgustan neid kasutama kooli tugistruktuuri keeruliste olukordade lahendamisel.
Minu jaoks tähendab meeskonnatunne eelkõige teadlikku kohalolekut ja osalemist. Panustan järjepidevalt nii professionaalsetesse aruteludesse, ühistesse probleemilahendustesse kui ka liikumis- ja traditsioonilistesse kooliüritustesse. Osalen sisekoolitustel, ümarlauavestlustel, Liikuma Kutsuva Kooli programmis, jalgsimatkadel, väljasõitudel ning kolleegide tähtpäevadel. Toetan kolleege nii individuaalsetes vestlustes kui ka õpetajate keeleõppe rühmades, kus arutame pedagoogilisi, metoodilisi ja kasvatusalaseid küsimusi. Minu jaoks ei ole need tegevused formaalsed kohustused, vaid teadlik viis väljendada austust kolleegide vastu, hoida kollektiivi ühtsust ning tugevdada koolikultuuri, kus vastastikune toetus ja koostöö on loomulik osa igapäevasest tööst.
Ma ei saa öelda, et mängin üksikisikuna mingites olukordades määravat rolli, sest koolikultuur on kollektiivne väärtus. Minu teadlik osalemine, kohalolek ja valmisolek toetada aitavad seda kultuuri hoida ja tugevdada. Kõigest eeltoodust räägin pikemalt allolevates peatükkides.
Enesehoiu ja enesejuhtimise arendamine
Kui vaatan tagasi oma õpetajateele alates 1993. aastast, näen selgelt, et enesehoid ei olnud minu professionaalse identiteedi algusaastatel teadlikult sõnastatud väärtus. Noore õpetajana keskendusin eelkõige ainealasele pädevusele, metoodilisele ettevalmistusele ja tööülesannete laitmatule täitmisele. Töökoormus oli suur ning vastutustunne väga kõrge. Enesehoid toimis pigem vaikiva eeldusena: ma liikusin, töötasin ja vastutasin, kuid ei nimetanud seda veel teadlikuks enesejuhtimiseks.
Aja jooksul, eriti mitmekordse töökoormuse perioodidel, hakkasin mõistma, et professionaalne vastupidavus ei teki iseenesest. See vajab teadlikku kujundamist. Mida rohkem lisandus kohustusi – 26–29 kontakttundi nädalas, õppematerjalide loomine, juhendamised, eksamite hindamised –, seda enam muutus selgeks, et ilma tõsise suhtumiseta enesehoidu ei ole võimalik kvaliteetset õpet pikaajaliselt pakkuda. Enesehoid liikus minu jaoks kõrvalteemast kesksele kohale.
Oluline pööre minu teadlikkuses toimus siis, kui hakkasin mõtestama stressi mitte kui midagi vältimatult kahjustavat, vaid kui reguleeritavat protsessi. Elus ette tulnud kriisid – näiteks eluruumi üleujutused ja nendega kaasnenud pikaajaline majanduslik koormus – sundisid mind sügavamalt analüüsima oma toimetulekuviise. Ma ei jäänud ohvrirolli, vaid kujundasin olukorrast eesmärgi. See kogemus tugevdas minus arusaama, et vaimne tasakaal sõltub eelkõige sisemisest hoiakust ja kontrollitundest.
Märkasin järk-järgult, et minu füüsiline aktiivsus ei ole üksnes harjumus, vaid väga oluline ressurss. Regulaarne treening, liikumine, saun ja looduses viibimine ei toeta mitte ainult keha, vaid ka kognitiivset võimekust, emotsionaalset tasakaalu ja stressitaluvust. Kui varasematel aastatel oli liikumine pigem elustiili osa, siis aja jooksul on see muutunud teadlikuks ennetusstrateegiaks läbipõlemise vastu. Ma ei käsitle füüsilist tervist enam eraldi vaimsest heaolust, vaid tervikliku süsteemina.
Samuti on muutunud minu suhtumine puhkamisse ja piiride seadmisse. Kui varasemalt tähendas professionaalsus minu jaoks sageli valmisolekut teha veel natuke, siis tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et kvaliteet ei sünni lõputust pingutusest, vaid tasakaalust. Teadlik tööpäeva lõpetamine, normkoormuse aktsepteerimine ning taastumiseks vajaliku aja planeerimine ei ole mugavus, vaid vastutus iseenda ees. See teadlikkus ei tekkinud korraga, vaid kujunes aastate jooksul kogemuste ja eneseanalüüsi tulemusena.
Oluliseks arenguetapiks pean ka oma emotsionaalse eneseteadlikkuse süvenemist. Olen õppinud aktsepteerima oma vajadust vaikuse ja üksiolekuga taastumise järele. Kui varasemalt võis üksiolek tunduda ajapuuduse või kohustuste kõrval teisejärguline, siis nüüd mõistan seda kui regulatsioonimehhanismi, mis võimaldab säilitada sisemist stabiilsust. Mulle sobiv elurütm on nüüd juba teadlikult valitud.
Tänulikkuse igapäevane praktika on samuti kujunenud järk-järgult. Alguses oli see intuitiivne hoiak, hiljem teadlik rituaal. See on muutnud minu mõtlemisviisi. Olen õppinud suunama tähelepanu toimivale, mitte üksnes puudustele. See ei tähenda probleemide eiramist, vaid psühholoogilist tasakaalustamist.
Vabatahtlik tegevus ja kogukondlik panus on süvendanud minu arusaama tähenduslikkusest kui vaimse tervise kandvast teljest. Kui tegevus on kooskõlas minu väärtustega, ei kurna see, vaid loob sisemist kooskõla. Olen õppinud hindama tegevusi mitte üksnes tulemuse, vaid ka nende mõju kaudu minu sisemisele tasakaalule.
Täna võin öelda, et enesehoid on minu professionaalse identiteedi lahutamatu osa. See ei ole reaktsioon kriisile, vaid ennetav ja süsteemne praktika. Minu teadlikkus on kasvanud kogemuse, refleksiooni ja elus ette tulnud katsumuste kaudu. Kui karjääri alguses keskendusin peamiselt sellele, kuidas olla hea õpetaja, siis nüüd mõistan, et hea õpetaja olemise eeltingimus on olla tasakaalus inimene.
Enesehoid on muutunud minu jaoks väärtuseks. Ma väärtustan vaimset ja füüsilist tervist kui kvaliteetse elu alust. Ma mõistan, et minu töövõime, loovus ja otsustusvõime sõltuvad otseselt minu sisemisest tasakaalust. See teadlikkus on süvenenud järk-järgult ning kujundanud minu enesejuhtimise küpseks, reflekteeritud ja süsteemseks praktikaks.
Just see areng – algsest kohusetundlikust pingutusest teadliku ja tasakaalustatud professionaalsuseni – iseloomustab minu teekonda enesehoiu valdkonnas.
Võin öelda, et minu areng enesehoiu valdkonnas ei ole olnud juhuslik, vaid ikkagi kogemustele ja teadlikule refleksioonile toetuv protsess. Aastate jooksul olen õppinud nägema vaimset ja füüsilist tervist, emotsionaalset tasakaalu, sotsiaalseid suhteid ning töö- ja eraelu piire ühtse süsteemina, mis toetab minu töövõimet ja professionaalset kvaliteeti.
Alljärgnevalt kirjeldan põhjalikumalt kõiki enesehoiu valdkondi, mida ma teadlikult väärtustan ja järjepidevalt arendan ning toon iga valdkonna juurde konkreetseid näiteid oma praktikast.
Minu õpetajapraktika on kujunenud alates 1993. aastast suure töökoormuse tingimustes, kus regulaarne tunnitöö, õppematerjalide loomine, juhendamine ja lisakohustused on olnud aastaid õpetajatöö sisuks. Aastate möödudes olen muutunud ning nüüd ei tähenda professionaalsus üksnes ainealast pädevust, vaid ka võimet hoida iseennast töövõimelise, tasakaaluka ja eetiliselt toimiva õpetajana. Heaolu ei ole üksik näitaja, vaid mitmest komponendist koosnev tervik: vaimne tasakaal, füüsiline vitaalsus, turvalised elutingimused, sotsiaalsed suhted, autonoomia ja tööalane kindlustunne. Õpetaja, kes hoiab oma ressursse, suudab olla ka õpilastele stabiilse täiskasvanu eeskuju.
Heaolu toetab haavatavuse–stressi–toimetuleku loogika: stress ei ole välditav, kuid selle mõju saab reguleerida teadlike valikute ja enesejuhtimise kaudu. Olen töötanud pikka aega 24–29 kontakttunnise nädalakoormusega ning mõistnud, et vaimset tasakaalu ei hoia pingevaba elu, vaid teadlik suhe pingega. Elus on olnud ka pikaajalisi stressoreid, näiteks korteri üleujutused 2010. ja 2016. aastal, mille tagajärjeks oli kulukas kapitaalremondi kohustus. Need olid pikaajalised stressiallikad, kuid nüüdseks on lootusetus asendus uue ja selge eesmärgiga. Teadmine, et soovitud tulemus on saavutatav, vähendab abitust ning tugevdab kontrollitunnet enda elu üle. Igapäevases praktikas tähendab vaimse tasakaalu hoidmine ka mõtete teadlikku juhtimist. Ma ei pea enam tõeks kõiki automaatseid negatiivseid mõtteid, vaid eristan fakti ja tõlgendust. Tänulikkuse praktika, mis avaldub teadlikus tähelepanus kõigele heale ja toimivale, on saanud minu igapäevaseks rituaaliks. See aitab tunda end õnnelikuna, vaatamata sellele, et ma väljendan tänu peamiselt triviaalsete asjade eest.
Näiteid vaimse heaolu hoidmisest
1. Vajadusel töötan 24–29 kontakttunnise koormusega, kuid oma mõtetes planeerin aega mõneks päevaks ette;
2. Sõnastan enda jaoks tööalased ja isiklikud eesmärgid;
3. Püüan kriise tõlgendada mitte ohvri positsioonilt.
4. Iga päev väljendan tänu;
5. Püüan lõpetada tööpäeva nii, et seda mitte pikendada harjumuspäraselt;
6. Arutlen mõttes, mis on fakt ja mis on tõlgendus ega pea negatiivseid mõtteid automaatselt lõplikuks tõeks.
Füüsiline vitaalsus on kindlasti minu enesehoiu peamine eesmärk. Olen füüsiliselt aktiivne olnud kogu elu. Alates 2006. aastast treenisin regulaarselt spordiklubis MyFitness. Pärast Kalev Spa keskuse renoveerimist käin seal iga nädal vähemalt kolm korda rühmatreeningutes. Treeningutest on kujunenud regulaarne praktika, millele lisandub ka saunakultuuri nautimine, sh Elamus Spa kasutamine.
Lisaks spordiklubile liigun palju igapäevases linnaruumis ja looduses ning tegelen hobiaiandusega. Aed ei ole üksnes esteetiline projekt, vaid liikumise, loovuse ja rahu allikas. Füüsiline töö värskes õhus ning looduse rütmidega kooskõlas tegutsemine toetab keha ja meele ühtsust. Toitumises järgin tasakaalustatud põhimõtteid, eelistades täisteratooteid, lahjat liha ning rohkelt köögi- ja puuvilju. Kõik see ühendab füüsilise töö ja vaimse rahu.
Näited füüsilise heaolu hoidmisest
1. järjepidevalt 3–4 treeningut nädalas;
2. jõusaal ja vesiaeroobika; varem ka BodyPump, jooga, Pilates, kardiotreeningud;
3. regulaarne sauna kasutamine taastumiseks
4. jalutuskäigud Tallinna rannikuäärsetel aladel ja parkmetsades;
5. hobiaiandus;
6. tasakaalustatud toitumine.
teadlik portsjonikontroll, kuid paindlikkus sotsiaalsetel sündmustel.
Sotsiaalse heaolu
Minu sotsiaalne heaolu põhineb usalduslikel ja turvalistel suhetel, mitte suurel suhtlusvõrgustikul. Minu suurim tugi on minu lapsed, kellega seovad mind tugevad kiindumussuhted. See teadmine loob sisemise kindlustunde. Sugulussuhted on geograafiliselt hajutatud, kuid tähenduslikud kohtumised toimuvad olulistel hetkedel.
Kogukondlik heaolu avaldub minu igapäevases tegevuses suure haljasala kujundamisel. Olen eemaldanud võsa, rajanud liigirikka iluaia ning hooldan seda iseseisvalt. Aias on tekkinud tihe kontakt loodusega, nt ühe vareste perekonna ja maamesilaste elu jälgimine. See rõõmustab ja toetab sisemist tasakaalu.
Näited sotsiaalse heaolu hoidmisest
1. turvaline kiindumussuhe;
2. sugulussuhete hoidmine oluliste sündmuste kaudu
3. hüljatud haljasala ümberkujundamine ja hooldamine
4. rooside, sibullillede, liiliate, pojengide ja teiste taimede istutamine
5. looduse jälgimine ja teadlik kohalolu (vareste tervitamine, mesilaste vaatlemine)
Minu emotsionaalne tasakaal põhineb sobiva elurütmi valikul. Mulle sobib kõige paremini üksiolek kui taastumise vorm; see ei ole üksildus, vaid teadlik regulatsioon. Olen kasvatanud üksinda üles lasterikka pere ning ühendanud samal ajal õpingud, töö ja pereelu. Käin kultuuriüritustel ja spordiklubis sageli üksinda ning väärtustan vaikust ja rahu. Varasemad kogemused – vastutus laste ees, samaaegne õppimine ja töötamine – on arendanud minus kõige enam vastutustunnet.
Minu enesejuhtimist ja vastupidavust toetab ka üks igapäevane praktika, mis on kujunenud täiesti spontaanselt. Ma praktiseerin iga päev tänamist. See tähendab, et pööran teadlikult tähelepanu kõigele heale, mis minu elus olemas on ning väljendan selle eest sügavat tänulikkust. Need ei ole suured või erakordsed sündmused, vaid sageli väga lihtsad ja argised asjad: õitsev lill, graafikus püsivad bussid, õigel hetkel poodi sattumine. Selline tänulikkuse harjumus aitab hoida vaimset tasakaalu, vähendab pinget ja toetab töövõimet.
Näiteid emotsionaalse heaolu hoidmisest
1. spordiklubis ja kultuuriüritustel käimine, s.h ka üksinda;
2. planeerin vaikuse- ja puhkehetki;
3. püüan säilitada rahuliku meele pingelistes olukordades;
4. ei kogenud läbipõlemist ka suurekoormuse perioodil;
5. keskendun piisavalt taastumisele ja hobidele.
Tasakaalu hoidmine: töö- ja eraelu piirid
Töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks tuleb seada teadlikult piirid. Aastate jooksul on koormus olnud 26–29 kontakttundi nädalas, millele lisanduvad tööde parandamine ja tundide ettevalmistamine kodus. Kuna mul ei ole olnud oma kabinetti, asub suur osa tööarhiivist kodus. Mitmekeelsed ja erineva tasemega klassid nõuavad diferentseerimist ja korralikult läbi mõeldud planeerimist. Nüüd olen jõudnud arusaamisele, et normkoormus on kõige optimaalsem. Mida teadlikumaks olen õpetajana kujunenud, seda enam väärtustan refleksiooniks ja taastumiseks vajalikku aega. Selleks, et mitte läbi põleda, ma ei pikenda oma tööpäeva lõputult. Taastumisele – liikumisele, aiatööle ja vaikusele – peab jääma ruumi.
Näited tasakaalu hoidmisest
1. ei pikenda tööpäeva lõputult;
2. planeerin taastumistegevusi (treening, aiatöö, jalutamine) regulaarselt;
3. ei võta vastutust tegurite eest, mis ei sõltu minust;
4. aktsepteerin normkoormust kui olulist piiri;
5. kasutan kooli juhtkonna võimaldatud autonoomiat enesejuhtimise toetamiseks.
Vabatahtlik tegevus ja selle tähendus
Vabatahtlik tegevus on olnud minu professionaalse ja isikliku arengu lahutamatu osa. See on olnud teadlikult väärtuspõhine ja ajaliselt struktureeritud panus kogukonda. Lisaks palgatööle olen abistanud hospiitsis raskelt haigeid inimesi, toetanud nägemis- ja liikumispuudega üliõpilasi, töötanud muuseumis kirjeldustõlgina ning aidanud erivajadusega peret. Vabatahtliku töö osas olen seadnud selged ajalised piirid, et säilitada tasakaal põhitööga. Näiteks võtsin vaimupuudega neiu toetamisel enam kui kümne päeva jooksul enda kanda kõik tema vanemate igapäevased kohustused alates tegevustest Juksis kuni iseseisva orienteerumiseni Tallinnas. See võimaldades lapsevanematel reaalselt puhata. Hospiitsis olin ühe kuu ning toetasin inimesi nende elu lõppfaasis.
Need kogemused ei ole ainult praktiline abi, vaid ikkagi õppimine. Nägin olukordi, millest tavainimene sageli teadlik ei ole: mitte ainult lapsevanemate valu ja koormust, vaid ka ühiskondlikke hoiakuid puuetega inimeste suhtes. Asetasin end lapsevanema rolli ja mõistsin, kui valus võib olla olukord, kus vanem ei saa oma lapsega koos olla. Samal ajal tundsin kaasa erivajadusega lapsele, kes suunati eluks ajaks erikooli. Toona arvasin, et erikoolid tuleks kiiresti sulgeda ning kõik hariduslike erivajadustega (HEV) õpilased peaksid õppima tavakoolis ja tavaklassis.
Minu mõttemaailm muutus pärast igapäevast kokkupuudet erivajadusega noortega. Tänaseks olen veendunud, et suhtumine HEV-õpilastesse peegeldab ühiskonna küpsust. Need õpilased peaksid tõesti õppima tavakoolis, kuid eritingimustel, milleks on abiõpetaja igale erivajadusega õppijale. Samavõrd oluline on ligipääsetavus. Ühiskond peab avama kõik uksed nii, et erivajadustega inimesed pääseksid teenustele ligi. Siinkohal on määrava tähtsusega abistav tehnoloogia (assistive technology) ehk tehnilised ja digitaalsed vahendid, mis kompenseerivad puuet ning toetavad õppimist ja iseseisvat toimetulekut.
Olulise tõuke minu erialasele suunale andis Marilyn Friend’i teos “Special Education: Contemporary Perspectives for School Professionals”. Olin seda raamatut lugedes siiralt vaimustuses. Mida enam süvenesin, seda selgemaks ja inspireerivamaks muutus minu jaoks eripedagoogika kui elukutse tähendus. Just see raamat oli ajendiks, et astusin Tallinna Ülikooli eripedagoog-nõustaja magistriõppesse. Mõistsin, et see on minu tee uurida seda valdkonda lähemalt. Mul oli juba olemas õpetajaharidus, pikk töökogemus ning sügav huvi valdkonna vastu. Eripedagoog on ka hinge toetaja, kes aitab taastada eneseusku, tõsta vitaalsust, kujundada kaasavat keskkonda ning toetada nii last kui ka lapsevanemat. Eripedagoogi töö võimaldab mõista erivajadusi nii pedagoogilisest kui ka meditsiinilisest perspektiivist. Mind tegelikult huvitavad rehabilitatsioon, farmakoloogia, kaasaegne meditsiinitehnika ning puude kompenseerimise vahendid.
Avalikus arutelus käsitleb ajakirjandus üha sagedamini laste vaimse tervise probleeme, samal ajal kui need samad õpilased õpivad tavaklassides ning hariduslike erivajadustega (HEV) õppijate arv on statistika põhjal olnud kasvutrendis. Selline areng seab õpetaja ette kvalitatiivselt uue väljakutse: õpetada mitmekeelses ja -kultuurilises õpikeskkonnas samaaegselt eel-A tasemel keeleoskusega õppijaid, HEV-õpilasi ning eesti emakeelega õpilasi. Kuigi koolides on avatud väikeklassid, eeldab ka seal töötamine eripedagoogilisi teadmisi ja diferentseerimisoskust. Olen õpetanud väikeklasse ning kogenud, et minu eripedagoogilised baasteadmised võimaldasid luua turvalise ning motiveeriva õpikeskkonna, sest õpilased osalesid meelsasti eesti keele ja kirjanduse tundides.
Magistriõpe andis mulle laiapõhjalise ettevalmistuse pere-, asutuse- ja spetsialistikesksete sekkumiste, arenguteooriate ning hariduslike uurimisprogrammide valdkonnas. Vabatahtlik töö, erialane kirjandus ja lähedane kokkupuude erivajadustega õppijatega kinnitasid mulle, et eripedagoogika on ajatu ja nõudlik elukutse, mis ei küsi vanust, vaid eeldab pühendumist, vastutustunnet ja vitaalsust. Eripedagoog on ühtaegu õpetaja ja toetaja, kes tegutseb pedagoogilise kompetentsi, empaatia ja süsteemse mõtlemise ühenduspunktides. Ta ei tööta isolatsioonis, vaid võrgustikus ning toetub koostööle lapsevanemate, spetsialistide ja kolleegidega.
Vabatahtliku tegevuse näited
1. hospiitsis raskelt haigete abistamine;
2. erivajadustega noorte toetamine;
3. kogukondlik aiandus kui panus elukeskkonna paremaks muutmiseks.
Minu enesehoid viimased aastatel on hõlmanud vaimset tasakaalu, füüsilist vitaalsust, emotsionaalset stabiilsust, toimivaid sotsiaalseid suhteid ning teadlikult hoitud töö- ja eraelu piire. Just teadlik enesehoid võimaldab mul olla pikaajaliselt motiveeritud, elujõuline ja õpilastele usaldusväärne täiskasvanu. Võin kindlalt väita, et praegusel eluetapil oskan märgata pingeid, neid konstruktiivselt lahendada ning hoida selgeid piire töö ja isikliku elu vahel. See teadlikkus on kujunenud aastatepikkuse kogemuse ja enesearengu tulemusena. Enesehoid on vastutus iseenda kui ka oma töö kvaliteedi ees.
Ülevaade koolitustest: vaimne tervis, enesehoid ja loovteraapia
Kõnealuste teemadega seotud koolitustest ja enesetäiendamisest annan ülevaate allpool.
03.10.2025 – 14.11.2025
Teadlik enesehoid ja taastumine sotsiaaltöös. Tunnistus nr 37780.
25.08.2020
Suvine tromboosiseminar Tallinnas. Tunnistus nr 71/81.
21.11.2019
Lülisambakirurgia keskuse konverents „Uued ravivõimalused“. Tõend nr 172/96.
21.11.2019
Ida-Tallinna Keskhaigla Lülisambakirurgia Keskuse konverents „Uued ravivõimalused seljahaigetele“.
29.10.2019
Praktilisi soovitusi laborianalüüside tõlgendamisel. Tõend nr 8.2-11/3153.
04.10.2019
Naistekliiniku konverents „215 aastat sünnitusabi – mõõdetav ja mõõtmatu“. Tunnistus nr 137/145.
01.10.2019
Endokrinoloogiakeskuse juubelikonverents. Tõend nr 142/116.
25.09.2019
Avatud kliiniline konverents – EMO ja perearstid. Tõend nr 140/51.
24.09.2019
Alkoholi ravikonverents „Alkoholi liigtarvitamine: geenid, keskkond ja motivatsioon“. Tervise Arengu Instituut.
08.05.2019
Avatud kliiniline konverents – kõhuvalu naistel. Tõend nr 88/157.
07.05.2019
Konverents „Reumafoorum 2019“. Eesti Reumatoloogia Selts; Eesti Reumaliit.
01.05.2019
Harvikhaiguste päev. Eesti Meditsiinigeneetika Selts.
24.04.2019
Immuunpuudulikkuse konverents. Tõend nr 77/88.
09.11.2018
ITK Neuroloogiakeskuse 40. juubelikonverents. Tõend nr 162/140.
02.11.2018
Sisekliiniku XVI konverents. Tunnistus nr 158/164.
11.09.2018
Allergiahaige toitumisest. Tõend nr 120/4.
06.09.2018
Antikoagulatsioon komplitseeritud haigel. Tõend nr 127/6.
05.09.2018
Avatud kliiniline konverents – vaagnapõhja probleemid. Tõend nr 114/88.
15.06.2018
Terviseedenduse konverents 2018 „Tervisesüsteem – eile, täna, homme“. Tervise Arengu Instituut.
09.05.2018
Avatud kliiniline konverents – Puukborrelioos.
04.04.2018
Gastroenteroloogiakeskuse konverents. Tunnistus nr 56/80.
12.12.2017
Radioloogiliste uuringute nõuandeliini korduma kippuvad küsimused.
14.11.2017
Liigesehaige taastusravi. Tõend nr 152/6.
20.10.2017
Konverents „Meditsiinigeneetika eetilised dilemmad“. Eesti Arstide Liit.
13.10.2017
Onkoloogiakeskuse konverents. Ida-Tallinna Keskhaigla.
17.11.2017 – 18.11.2018
Loovteraapia konverents „Loovteraapia rajad vaimse tervise võrgustikus“. Eesti Loovteraapia Ühing.
17.11.2017
Loovteraapia rajad vaimse tervise võrgustikus. Tõend. Tallinna Ülikool.
09.03.2015
Koostööseminar VATEK-i liikmetele ja ajakirjanikele „Vaimne tervis – kas saab meedia parata?!“. Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon.